Tundub, et üks üsna halvaendeline tendents on veel levimas, nagu juba olemasolevatest vähe oleks. Vähemalt avalike tekstide järgi otsustades ongi saabunud aeg, kus vähemalt osa otsustajatest ja mingitel põhjusel kõrgetele positsioonidele roninud isikud jätavad „eelmisesse“ ellu maha loomuliku ja loogikal põhineva mõtlemise.
Kui aga see seltskond tõepoolest nii mõtlebki, siis jääb vaid neile, keda need otsused puudutavad, kaasa tunda. Meenub ühe Inglise aadlimehe ütlus, kellel Richard III oli andnud vihahoos korralduse sealsamas pea maha võtta – „See pole häda mulle, vaid Inglismaale…“
Tuleb välja, et kogu see koroonapassindus on kehtestatud vaid ühel eesmärgil. Selleks ei ole inimese kaitse, viiruse leviku piiramine või lihtsalt abstraktne hirm. Selleks on see, et mitte inimene pole oluline, vaid süsteem! Kuidas muidu tõlgendada Irja Lutsari poolt öeldut: „PÄEVA TEEMA | Irja Lutsar: koroonapass näitab, et selle omanik meditsiinisüsteemi koormama ei hakka“
Passiomanik tunneb uhkust: mina ei kurna süsteemi (laseb süsteemil ennast kurnata?!), mina ei käi koolis, kuna ei taha ka süsteemi kurnata ja vanaks ei saa, sest ei kavatse samuti süsteemi oma ohkimisega koormata?! Passi pole ainult mingi süsteemi kurnajal.
Keegi võib nüüd ju öelda, et ta ju mõtles midagi muud või pidas silmas midagi hoopis teist, kuid kes keelab oma selgeks mõeldud ja seatud eesmärke selgepiiriliselt määratlemast ja seda ka selgelt välja ütlemast?! Sellisel poleks ju vaja hiljem selgitada, kes midagi parasjagu silmas pidas või mõtles. Kui aga oma mõtete selge väljendamisega on probleeme, on ilmselt ametikoht isikule ilmselt ekslikult antud.
Muide, see selge väljaütlemise prerogatiiv oli teada juba Roomas, see oli ja on oluline. Kujutlege vaid olukorda, kus peres on ilmsiks tulnud ravimatu haigusega inimene – kõik käituvad nagu enne sinnamaani, kui keegi julgeb selle avalikult välja öelda – tegevusmuster käitumine muutuvad ainult tänu sellele avalikule väljaütlemisele 180 kraadi.
Aga segadust on küll, erinevad inimesed elavad otsekui eri maailmas, mil kokkupuudet justkui polegi. Loeme: enesetappe on meie noorte hulgas niipalju, et ükski viirus löögile ei pääse… Teine isik samas arvab, et see on olukord, mis on parim ja nii hea pole varem kunagi olnud! Pange kaks eelpool toodud teabekildu kokku – kas õnnestub?!
Ega vist mujal maailmas palju parem pole – seal arvatakse, et Venemaal töötavad tehastes, panganduses ja mujalgi majandusstruktuurides erilised inimesed, mille poolest nad tavainimestest erinevad, ei kujutagi ette:
„Kui Ameerika Ühendriigid kehtestaksid Ukraina ründamise järel Venemaale uued sanktsioonid, siis oleks need peamiselt sihitud Vene tööstusettevõtete ja rahandussektori, mitte aga tavainimeste vastu, ütles Valge Maja ametnik“.
Neis tingimustes saab soovitus olla vaid üks, nii soovitas vähemalt üks lõbusa olemisega taat (ca 75-80 aastane) Läänemaalt: „Pagan küll, seda sõnnikut on siin niipalju, et sellest ei saagi enam inimkonna koorekihti kujuneda. Ma ennast mingiks koorekihiks ei pea, aga sõnnikust hoiaksin küll eemale, kui just väetisega tegemist ei ole. Peaks ikka oma pea ka olema!“
Andres Raid, ajakirjanik