Meenub ühe doktoriväitekirja kaitsmine ühes Eesti ülikoolis, kus päevakangelane kokkutulnuile õhinal mingeid enam kui sisutuid fraase esitas ja siis paluti ühel Tartu õigusega õpetlase käest kah „töö“ kohta arvamust. Pärast kohmetut pausi teatas too vaiksel häälel, et „mis siin ikka arvata, sisu ju ei ole…“. Noorus ei lasknud ennast heidutada, päevakangelane plaksutas käsi kui juubilariproua surematus Olaf Kopvillemi laulus ja kõik paluti puhvetisse, kus väike pidulik eine ette oli nähtud. Kraad sai ometi omistatud probleemideta…
Hea eristamine halvast pole tähtis, teadmine on eklektiline ja seegi suhteline, tähtis on luua sisu ja treenida õnne (kuidas see küll käib?!) – just sellise mulje jätavad ka kuskilt Euroopast tulevad samasuguste instruktsioonid omasugustele. „Energiatarbimist tuleb vähendada!“ – vähendamine määratluseta tähendab seda, et vähendatakse niikaua, kuni null tuleb vastu, see tähendab enam ei tarbitagi. Antud kontekstis tähendab see 40% vaid seda, et midagi tuleb ju öelda?!
Selle asemel, et uurida uute ja efektiivsemate energiatootmise viiside võimalusi ja vanade varjul olnud varude osas inventuuri tegemist, lähenetakse asjale hoopis äraspidisel viisil. Selleks leiutatakse uhkeid nimetusi, mis peavad tavainimesel võtma küüru austusest selga – nii peen ja tark! Vaadake vaid ametinimetusi – energiatõhususe raportöör! Katsuge see inimkeelde ümber panna ja jääte hätta. Ilusam oleks ausalt – terve ja akadeemilise lähenemise desertöör.
Meil on neid võõrkeelseid nimetusi, MTÜ-sid sadade kaupa ja pea kõik elavad maksumaksja turjal – kas pole ilus – „Accelerate Estonia“ MKM-i hõlma all (tõlkes ca kiirendage Eestit), kes tegeleb „Moonshot thinking“`uga! Ainult suured ja enneolematud lahendused! Kui aga lihtsalt küsida üks küsimus – mida te saavutanud olete?! On sisuline vastus null, sest muidu poleks meil ei palgalõhet, sõda ega energiakriisi.
Kodanik aga ei saa aru kogu selle kõrgema mateeria taustal, miks maksumaksja maksab ise kõik tootmisvahendid (õlivabrikud jms) kinni ja siis hakkab oma raha eest jälle sealsamas jaamas või terminalis toodetud kraami eest veel uuesti meeletu kasumimarginaaliga peale maksma!
Aga pealkirjad on toredad ja käivad ajaga ilusasti kaasas, esitades lihtsaid küsimusi: „Kütame serveritega toad soojaks! Kuidas andmekeskus roheliseks muuta?“
Vastame ilma riikliku abiraha ja komisjoni abita – värvime andmekeskuse roheliseks ja korras! On ju roheline, kui keegi peaks küsima.
Akadeemik Aaviksoo toob kas tahtlikult või kogemata välja ühe fundamentaalsetest praeguste totruste allikatest: „JAAK AAVIKSOO ⟩ Vähe on riike, kus hariduskulud Eesti omasid ületaksid“
Kõik on õige. Küsimus peaks aga olema hoopis teine ja seda ehk Aaviksoo vargselt silmas pidaski – mida me saame iga „haridusse“ suunatud euro eest, kus isegi suunamiskoht „haridus“ tähendab ükskõik mida ja samas kõike?! Mida ja kelle me selle eest saame, funktsionaalse lugemisoskuseta ja omaenda sugudes eksleva noore?! Reibas ja õnnelik, kuid samas dressuurile ja lihtsamatele käsklustele alluv lollpea pole just see perspektiiv, millega paljud lapsevanemad oma järeltulijaid õnnistada tahaksid, kui nad ise just samasugused ei ole.
Andres Raid
