Hiljuti kirjutasime „Uutes Uudistes“ uutest huvitavatest erialadest Tartu Ülikoolis, mis isegi sellesama ülikooli austatud õppejõud ahhetama panevad. Juttu oli suunamudimise erialast ja nüüd on taas uues erialast põhjust rääkida.
Enne aga veel ühest detailist kogu masinavärgi juures. Nimelt ei julge keegi ei ülikoolide juhtkonnast ega nõukogudest suud lahti teha, kui asi puudutab ülikoolide allakäiku mitte isegi spiraalis, vaid otsejoones. Kurioosum seisneb selles, et õppejõude enam juurde ei teki (jutt käib humanitaariast), kuna uuringud on lõpetatud ja õppejõud saavad tekkida vaid läbi nende. Keegi võib siin vastu vaielda, kuid kes vähegi viitsib süveneda sellesse täiesti kasutusse ja igasugust mingitki praktilist väärtust mitteomavasse otsekui Socali nonseni generaatori poolt loodud uuringuteks nimetatavatesse üllitiste massi, pettub peagi.
TÜ rektor on selle kohta ettevaatlikult suud paotanud (https://epl.delfi.ee/artikkel/96510625/tiit-land-eestis-saavad-toeliste-teadussaavutuste-korval-tahelepanu-rohkem-uksikud-kahtlase-vaartusega-projektid) ja ongi kõik.
Kohalikud autoriteedid kirjutavad kooli lõputöid ja saavad diplomeid – tõlkida järgmine eriti silmapaistvaks hinnatud „saavutus“ palun eesti keelde:
Kohalik omavalitsus ja nende toimetuleku temaatika on … juba kümnendi jagu oluline olnud. 2011. aastal kaitstud bakalaureusetöös uuris … kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete demokraatlike ja osalusele suunatud väärtuste seost kodanikuühiskonna osaluse aktiivsusega kohaliku omavalitsuse tasandil Kesk- ja Ida-Euroopas Eesti, Slovakkia ja Ungari näitel.
Ja nüüd uudis – „noorust“ on jõudeelu käigus võimalik veelgi pikendada ja Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž pakub selleks võimalust – uus eriala on sotsiaalne innovatsioon. Mis imeloom see veel selline on tingimustes, kus TÜ-l pole endal ei sotsiaalse ega innovatsiooni käsitlust ei eraldivõetuna ega ammugi veel sõnaühendina?!
(https://parnu.ut.ee/et/sisu/magistrioppekava-inimesekeskne-sotsiaalne-innovatsioon?fbclid=IwAR3nQ0EBr_5DDnVIMEI1vkIA9Z0fsISRrsgSiAeOw0PSVFelWSiaF-eQFUY)
Tuleb kaasa tunda. Ja mis on tulemus?! Kriis kriisi otsa, ühiskond on lõhki nii tervikuna kui kõige madalama regulatsioonitasandini – inimeseni – välja. Targad annavad nõu – vajame uusi makse!
https://epl.delfi.ee/artikkel/120019780/lugeja-kirjutab-evelin-karp-oleme-euroopa-keskmisest-maas-eesti-vajab-hadasti-uusi-makse
Ei – keegi ei mõtlegi sellele, et vabaneda liigsest ja kahjulikust, parandada seda, mida on võimalik ja vaja ja kõige tähtsam – öelda meetodeid ja vahendeid, kuidas teha midagi uut ja uut moodi ehk teisisõnu – suurendada sissetulekuid ja tõsta seega elujärge. Selline lähenemine ei tule meie tähtsate koolide lõpetajatele pähe, sest seda loogikat koolis ei õpetata, omandamist ega arusaamist ei nõuta. Mingit selgust loomulikult ka mitte.
Üks hinnatud pedagoog ja tõepoolest tark õppejõud arvas nii: varem tuli teada sotsialismi kolme allikat ja komponenti, nüüd on eksikombel ka neljas allikas sisse saanud. Kui see on kõrgharidus, siis võiksime kõik vähemalt Hiina keisri tiitlile pretendeerida. Kõrgharidusega EI MÄNGITA. Selline õppekava on kriminaalne. Sellepärast me ju õppekavadest räägimegi, et ükskord mõistetaks – haridus teeb inimese harituks eelkõige õppimiseks valitud teadmiste ja väärtushinnangute alusel. Seda muidugi juhul, kui arusaamisega õpitakse. Kui teadmised puudu ja hinnangud-arusaamised-oskused vildakad või puhta valed, siis saame koolituse tulemuseks eetikavabad aktivistid, kes kiiresti poliitikasse suunduvad ja ministeeriumidesse tööle lähevad ….
Selline õppekava tuleks kiiresti maha võtta ja vabandada, et tegemist oli eksitusega või ühekordse seminari vms kavaga.
Lõpetuseks. Saatsime TÜ-sse ka arupärimise „disainmõtlemise“ kohta (mis asi on see disainmõtlemine ja kuidas erineb see muudest mõtlemisviisidest. Parema näidet eeltoodule ei ole kui alljärgnev tekst – siit paistab selgelt välja, et autor ei tea paraku isegi klassifitseerimise, määratlemise, eristamise ja veel paljude elementaarsete asjade kohta suurt midagi…vaesed tudengid!
Vastus TÜst täies ulatuses:
„Disainmõtlemise mõiste tuli kasutusele 1965. aastal L. Bruce Archeri raamatus „Süstemaatiline meetod disaineritele“, aga laiemalt hakkas see levima 1980ndatel. Lühidalt öeldes on see loov ja kasutajakeskne probleemide lahendamise kunst. Kui ajalooliselt on seda peetud disainerile omaseks mõtteviisiks ja/või tööprotsessiks, kes alustab probleemi defineerimisest ja siis töötab välja sellele lahenduskontseptsiooni, siis tänapäeval saavad seda mõtteviisi kasutada väga erinevate elualade ja ametikohtade esindajad. Sisuliselt on kaks viisi kuidas disainmõtlemist avada: 1) disainerile omaste tööpõhimõtete kasutamine (näiteks: lahenduse lõppkasutajate peale mõtlemine ja nende vajaduste põhjalik tundma õppimine, seotud osapoolte lõpplahenduse väljatöötamisse kaasamine ehk koosloome jmt.); 2) etapiviisiline protsess disainilahenduse väljatöötamiseks (etapiviisilisi protsessi kirjeldusi on mitmeid, aga sisuliselt tuntuim neist on UK Design Council poolt välja pakutud topeltteemanti nimeline mudel, mis kasutab 4 etappi – uuri, defineeri, arenda, valmista. Disainmõtlemine on loovmõtlemine, aga siin kasutatakse lisaks loovmeetoditele paljude teiste valdkondade tööriistu, mis on peamiselt kvalitatiivse iseloomuga – näit. psühholoogia, turunduse, antropoloogia, IT, majanduse jne. varamust. Disainmõtlemine on seega olemuselt interdistsiplinaarseid oskusi ja teadmisi nõudev. Kuna sisuliselt on disain olemuslikult loov probleemilahendusmetoodika, siis saab disainmõtlemist kasutada väga erinevate elualade kontekstis lahenduste välja töötamiseks. Ettevõtluse, majanduse, turunduse tudengitele õpetame disainmõtlemise metoodika rakendamist eelkõige ettevõtluse kontekstis ehk siis toodete ja teenuste loomise ja arendamise fookusega.
Disainmõtlemine oma põhjaliku uurimis- ja prototüüpimise (ehk lahendusidee esmase versiooni testimise) faasiga sobib keeruliste, mitmeid osapooli või kompetentse hõlmavate probleemide lahendamiseks. Nende probleemide lahendamiseks, mis ei ole päris täpselt defineeritud ja milledel puudub üks kindel lahendus. Uued tooted ja teenused on just sellised probleemid. Disainmõtlemine on metoodika probleemide lahendamiseks, mida tüüpiliselt peetakse disaineritele omaseks, kuid see on muutumas laiemalt ülioluliseks oskuseks tegutsemaks edukalt 21.sajandi ettevõtluskeskkonnas ja ühiskondlike probleemide lahendamisel.
Probleemide lahendamine on disaini jäämäe tipp. Lisaks probleemide lahendamisele on disainmõtlemine võimas tööriist probleemide nö. raamistamiseks (sõnastamiseks lähtuvalt kontekstist) ja välja selgitamiseks. Disainiga on võimalik tagada see, et millele lahenduse teravik suunatakse on probleemi põhjus, mitte tagajärg, ning on tegelikult lahendamist väärt. Disainmõtlemise tuumaks on inimkeskne ja empaatiline mõtteviis.
Disainmõtlemist peetakse 21.sajandi üheks olulisemaks oskuseks, sest see on metoodika mis hõlmab kombinatsiooni kriitilisest mõtlemisest ja komplekssete probleemide lahendamisest ja need kaks on seatud tipp-prioriteediks haridusvaldkonnas. Kahjuks õpetatakse Eestis disainmõtlemist väga vähestel õppekavadel ning sedagi pigem väikeses mahus sissejuhatusena järgmistesse teemadesse – seni peamiselt Eesti Kunstiakadeemias disaineritele ning majandushariduses kahel TÜ magistriõppekaval (Teenuste disain ja juhtimine; Muutuste juhtimine ühiskonnas). Sellele olulisele puudujäägile Eesti haridusmaastikul juhtisid tähelepanu ka mitmed ülikoolivälised spetsialistid 18.jaan 2021 toimunud TÜ korraldatud „Digipädevuste infopäeval“.
Millega ta eristub tava mõtlemisest näiteks ettevõtete kontekstis? Tüüpiliselt alustatakse ettevõtluses äriideest, mis sünnib ettevõtja vaatest lähtuvalt (see on nö. vana ettevõtluse paradigma) – mul on ressursid ja pakun nende põhjal välja lahenduse toote või teenusena ja/või lähtutakse eelkõige iseendast ja/või oma ettevõtte ärilistest vajadustest. Alles seejärel kui toote/teenuse müük ei edene hakatakse uurima nõudluse poole ehk kliendi vajadusi, soove jne. Disainmõtlemine pöörab selle mõtlemisprotsessi just vastupidiseks ehk alustab kliendist ehk lõppkasutajast ja seotud osapoolte ning konteksti analüüsist, konkureerivate väärtuspakkumistega alternatiivide (konkurentide toodete/teenuste) kaardistamisest ja analüüsist ja alles siis liigub lahenduste välja töötamise suunas, mis võtavad arvesse ka pakkujapoolseid ressursse jmt. Õnneks on disainmõtlemine kaasaegses ettevõtluses juba nii tuntud, et sisuliselt rakendatakse seda kliendikeskset mõtteviisi juba ka uute ettevõtete loomise algusfaasis ja vana paradigmaga tegutsevaid ettevõtjaid jääb (loodetavasti) järjest vähemaks. TÜ Pärnu kolledž panustab oma õppekavadega kaasaegsete teadmistega ettevõtjate ja turundajate järelkasvu arendamisse, kes töötades erinevatel ametikohtadel või ettevõtjatena kasutavad teadlikult disainmõtlemise metoodikat“.
Andres Raid