Õhtulehes ilmus tähelepanuväärne artikkel (Maanteaamet ja teadur veavad Õ-tähe sildi pärast vägikaigast), mille pealkirjas sisaldub meie tänase päeva üks suuremaid ja olulisemaid konflikte – see on leppimatu vastasseis ametnike ja teadlaste (ka muude asjatundjate) vahel.
Antud loo kontekstis – kuidas üldse saab vaielda kas ainult poliitiku või mingisuguse salapärase haldusjuhtimisega (haldamine ja juhtimine on paraku kaks ise asja!) ettevalmistusega, reeglina olematu lugemusega ametnik vaielda lingvisti, astronoomi või pulmonoloogiga?! Siin pole raasugi kellegi halvustamisest või põhjuseta upitamisest, kategooriad on reeglina erinevad ja tavaelus ei puutu need seltskonnad reeglina isegi kokku.
Ametnikul on siin alati paraku eelised – ta on ühiskondlikus hierarhias kõrgem, tal on indulgents, mis käib kaasas ametniku staatusega koos sellega kaasneva kõrgi hoiakuga ja vaistliku vihkamisega kõige vastu, mis temast intellektuaalselt üle käib. Tal on positsioon ja mingit närust kirjanikku või keemikut lööb ta alati.
Samas maanteemetis, kus peaspetsialistide ja peakonsultantidena ametis rätsepad- toitlustajad (kummardades sügavalt neil elualadel ka tegelikult töötavate inimeste ees) sünnib ju imesid. On vaja kõikide EL-i kehtivate reeglite vastaselt registreerida paarsada kolmandate riikide jaoks toodetud Mercedes Benz tüüpi autot (neil pole mingeid filtreid ega keskkonnanõudeid ja on seetõttu ka odavamad osta) – pole probleemi. Korraldus järgneb ülevaatuspunktidele – pole vaja neisse reeglitesse nii väga jäigalt suhtuda ja asi kulgeb kui lepase reega. Ju keegi helistas, oli vaja.
Ja äsja – ju jälle keegi helistas ja oli vaja üles panna (seadusevastaselt) keelumärgid rannaalade ümbrusesse – mõjukatele rannaelanikele (uusasukatele muidugi) käisid lihtsalt närvidele tegelased, kes ka tahtnuks ka kevadist merevaadet nautima minna. Aitas vaid õiguskantsleri sekkumine ja Maanteeameti selgitus tuli kah – reageerisime üle… Märgid võeti maha ja kõik.
Tulles jutu alguse juurde tagasi siis paistab enamuse segaduse tagant välja suisa antagonistlik vastuolu ametnikkonna ja asjatundjate vahel. Seal vahel kõigub poliitikute armee, kes paraku kaldub reeglina eelistama ametnikkonda, kuna on oma igapäevategevustes ja lõppkokkuvõttes ka toimetulekus nendest suuresti sõltuv.
Asjatundjad võib otsustamisest ju alati eemal hoida luues samas illusiooni mingist salapärasest „laiapõhjalisest kaasamisest“, mis rahustab maha üldsuse ja toimib suurepärase pingete maandamise ventiilina. Eksperdid saab alati omade hulgast ju määrata ja reeglina ei hakka keegi uurima, kust üks või teine „ekspert“ selle tiitli välja on teeninud.
Andres Raid
ajakirjanik