Ühendriikides on palju poleemikat põhjustanud töökuulutused, mida tasuks siingi veidi terasemalt jälgida. Millega tegemist on? Otsitakse ümberasustamise spetsialiste.
Mis selles nii imelikku on?! See kõik on juba olnud, kunagi olid numbrid sellised – umbes 65 000 Põhja-Ameerika põliselaniku ümberasustamisel jõudsid sihtkohta vaevalt 10 000, meie „ümberasustamise“ kogemusest 1940 ja 1949. aastal pole mõtet rääkidagi. Kas jälle?
Need kuulutused puudutavad põhiliselt osariike, kus on võimul demokraadid, st ultraglobalistid ja nende agenda on siinsete arusaamade kohaselt ja meie mõistes kõige otsesemas vastuolus meie riigi loomise ja kestmise põhimõtetega. Pole meie asi teisi arvustada, kuid tendentse on hea teada.
Keskklass tuleb elimineerida, selleks tuleb lihtsustatult neilt kõik ära võtta ja teha nad paljaks teha. Kuidas seda teha? Üks võimalus on nad ümber asustada, kohver kaasa ja kõik mis maha jääb ja kohvrisse ei mahu jaotatakse vääriliste vahel. Praegune maailmapilt toetab seda – 90% maailma vara on juba 1% käes.
Enne kui siiamaile kiikame, visakem ka vandenõulase pilk praegu uudisteruumi täitvasse Ukrainasse. Juba Porošenko ajal sai võimule tendents, mille kohaselt pensionid viidi miinimumini, andmed riigist endast räägivad sellest, et külade kaupa on inimeste pension miinimum – 1900 grivnat, mis on pisut üle 50 euro (1euro=32 grivnat).
Pealinna külastavad suurriikide juhtide hordid, ja kohalikud ei pruugigi eksida, kui ütlevad otse, et ega muud polegi, kui et tulid maad jagama… sakslased huvitatud raudteedest, inglased maagist ja sadamatest jne.
Liialdame nüüd pisut kodus toimivat jälgides. Kuidas siin inimestelt raha kätte saada ja seda veel rõõmsalt ja rääkides samaaegselt elujärje, vabandust – majanduse, enneolematust tõusust? Pensionid – mis nendega teha?! Seda ei arvesta niikuinii keegi, kui paljust siin inimesed ilma jäävad võrreldes eluaeg pensionikassasse kantud raha hulgaga.
Pensione vähendada ei saa, kuid alati saab ju suurendada hindu, põhjendades seda ükskõik milliste umbluudega. Elekter, toit, transport, kütus, toit ja ravimid – hind üles ja raha tuleb.
Aga kiuslik inimene istub oma maa otsas edasi, ei kao kuhugi… Võtame talt apteegi ja toidupoe ning bussipeatuse – hakkab juba looma?! Ja et kellelgi ei tekiks soovi tühjaks jäänud kohale asuda, võtame sealt ka kooli – nooremad sinna enam ei tule, kino ja „kultra“ on ammu juba isegi mõistetena ununenud.
Ja lõpuks on plats vaba, selle saab rentida ja üürida, müüa või kinkida heade mõtete ja meetodite generaatorile kuskil mujal, omadel niikuinii raha ega enam ka tahtmist ning huvi millegi vastu enam ei ole.
Seda, ehkki pisut liialdatud teooriat, mis mitmel pool juba igapäevane praktika, võib igaüks vabalt edasi arendada.
Kui muust puudu tuleb, aitavad pandeemiad, kui üks raugeb, tuuakse kohe teine, selle käigus on kõik lubatud ja inimene loobub oma õigustest torisemata, paljud suisa rõõmuga sõimates ennast eliidiks pidava seltskonna toel kõiki tõrksaid, kes ikkagi veel mingitest õigustest sonivad. Ja vajadusel tuuakse neid praegu moodsaid pandeemiaid veel mitu tükki juurdegi.
Klaus Schwabi otse öeldud sõnu pole mõtet suusoojana võtta: „Klaus Schwab: pandeemia põhjustatud kriisid võivad tänavu taanduda, kuid silmapiiril on uute väljakutsete tsunami“
Saab siis ükskord platsi puhtaks või mitte, see sõltub meist igaühest.
Andres Raid, ajakirjanik
