Ohutusjuurdluse Keskuse juhi lahkumine on põhjustanud palju poleemikat, mitteametliku Eesti egovõistluse suveräänne võitja tõmbab selle kokku lihtsalt – meeste ego on liiga suur ja kasutab seejuures verbi „lahkus“, mida sageli tarvitatakse siis, kui keegi siitilmast lahkus.
Kaasuse kohta on ilmunud mitmeid artikleid ja näiteks ja viimast võib pidada õnnestumiseks.
Büroo „Veritase“ süüdistamine käib Eesti valitsusel üle jõu, pealegi on nemad sellesama kaasuse lõpetatuks arvanud. Laevatehas Meyer Werft ei tunnista loomulikult midagi seadusevastast või mingit laevaehituslikku eksimust veel vähem ja nii see ilmselt jääbki.
Siinkohal tasub meenutada sedagi, et laeva tehnilise seisukorra hindamise saabumisel ja hilisema ekspluatatsiooni käigus võtsid rootslased endi kanda, see oli nende monopol.
Nüüd ohutusjuurdluse keskusest endast. Rene Arikas oli merendustaustaga, uus juht mitte ja nõudmisi juhile pädevuse asjus on Arikaga võrreldes veelgi allapoole toodud. Vaadake kasvõi lisaks ka raudtee ja lennuõnnetuste valdkondade juhtide kvalifikatsiooni – sinna sobiks suurepäraselt nende nõudmiste juures kasvõi Jürgen Ligi või Epp Kärsin.
Rene Arikas tunnistas vestluses otse, et selle seltskonnaga polnud võimalik „Estonia“ õnnetuse põhjuse uurimisel edasi minna ja kogu taust on poliitiline ning see on tegelikult asjaliku ja õnnetuse tegelike põhjuste väljaselgitamise seisukohalt katastroof.
Kes on sellised tingimused ja olukorra tervikuna loonud? Siin tuleks ilmselt vaadata kantsler Ahti Kuninga poole ja temast kulgevaid või tema juurde jõudvaid võimuahela lülisid ja hoovusi. Ehkki meil on näiteks liikluseeskirjade rikkumiste puhul määravaks saanud paraku ka süüdlaste poliitiline kuuluvus, kuid kas keegi kujutab ette isegi vingumürgituse põhjuste väljaselgitamisel ahju uurimisel poliitilise komponendi lisamist?!
Tegelikult just nii see antud juhul on ja selle komponendi olemasolu välistab üldse igasuguse uurimise mõtte üldse, sest kogu asi on poliitiliselt angažeeritud ja pole mõtetki Rene Arika eeskujul seda mängu kaasa mängida, Arikal jätkus vähemalt sisu seda ka valjusti välja öelda.
Huvilistele võiks soovitada üsna korralikku uurimismaterjali (Drew Wilson, „Auk“), mis mingeid järeldusi peale ei suru ja on juba sellel põhjusel suurepärane ja silmaringi laiendav lugemine, poliitikast pole seal lõhnagi.
Andres Raid