Endise Maanteeameti, uue nimetusega Transpordiameti „suurepärane“ idee kaasa aidata kevadisele „Teeme ära!“ puhastustalgutele sõna otseses mõttes sõnniku tootmisega teede äärtes kemmergute likvideerimisega, on üldsuse hinnangu saanud, kuid kord juba käimalükatuna hakkab see sõnnikulaviin ilmselt ikkagi liikuma. Skandinaavias, ka väiksemate teede ääres, sellisest algatusest aru pole saadud ja seal on ikka kemmergud mingi maa tagant püsti, puhtad, kenad ja kasitud ning prügikastid muidugi ka.
Kasutaks siinkohal Rein Kilgi terminoloogiat ja „zuumiks“ sellesse ametisse pisut sisse. Alles hiljaaegu kirjutasime sealsetest hullumeelsetest ideedest mootorrataste ülevaatuste kaasajastamiseks, kirjutasime ka sellest, kuidas isegi juriidilist algettevalmistust mitteomav nooruke naistöötaja lubas abivajaja pöördumise peale „üldse uurida, kas EV kohtuotsus on ikka pädev“ või mitte…
Ainuke, mida seal kontoris ilmselt pole, on inseneri kutse-eetika ja professionaalne ametialane ettevalmistus.
Hiljaaegu paigaldati Rapla maakonnas Kaerepere lähedal teele mingid senitundmatud „rahustid“, need maksid maksumaksja taskust kena summa. Kohalikud autojuhid hakkasid sumisema – nad tapavad ju inimesi! Rahustid sõideti ruttu lömmi, neid vältida sai siis, kui teadsid ette, et need seal on.
Kirjutati kirju ja vastus tuli selline:
“Objektil ei ole toimunud mitte ühtegi registreeritud avariid, milles oleks liikleja osapool tuvastatud. See annab alust arvata, et esialgsed liikluskorraldusvahendite kahjustused olid tingitud vandalismist või liiklejate tahtlikust hoolimatust sõidustiilist. Hilisemad vaatlused ei kinnitanud, et liikluskorraldusvahendeid oleks kahjustanud autorongide haagised, laiad liikurmasinad või muud liiklusoludest tingitud sündmused.”
See on otsene vale, sest on isegi registreeritud kindlustusjuhtum. Ameti stiilist saab aimu kirja lõigust:
“Mõõtmistulemuste põhjal saab hinnata, et meetme mõju ei ole suurematele mootorsõidukitele probleemiks. Ei saa väita, et sõiduautojuhid kihutavad ja veokid või bussid peavad nüüd oluliselt aeglasemalt sõitma. Kiirust ületavad kõik sõidukiliigid võrdselt.(!!!) 2020-2021 talveks on planeeritud täiendav mõju hindamine ning teehoolde hõlbustamiseks kummisaared eemaldada.”
Seega – ikka võeti maha, raha läks… noh, pole teist enam…
Rahustusspetside põhjendused on huvilistele SIIN. Lisame siia ka pildi, mis tehtud autojuhtide poolt:
Nüüd pilt ameti töölaualt, kuidas keegi tarkpea kogu asja paberile pani – isegi olemata „tipikas“ või harrastussõitja, profist rääkimata, saab aru, et sõiduauto mahub küll, kuid suurte kohtudes hakkavad ju peeglid „lendama“! (Rekkajuhtide keeles).
Siin on tõesti selgelt näha, et kaks poolhaagisega suurt peegleid lõhkumata korraga seda ei läbi. Kohapeal puudusid igasugused sellise situatsiooni eest hoiatavad liikluskorraldusvahendid. Poolhaakega lumega seda portaali läbides oli võimalus, et nt tühi poolhaagis lendab künniselt lihtsalt vastassuunavööndisse.
Maanteeamet “katsetab”, Terviseamet ka “katsetab” ja ilmselt on „inimesed siis nagu mingid laborirotid kelle peal need ametnikud oma hulle asju katsetavad“ (rekkajuhtide sõnad).
Tundub, et praktikuid ei kuula keegi, on euroraha ja rahvaraha, on raiskamise tuhin ja otsustusõigus.
Tulles tagasi kemmergute kaotamise juurde, siis klassikaks on saanud ametnike jutt sellest, kuis „Eesti on nii väike, et siin inimene saab sõita kogu riigi korraga servast servani läbi ja tal polegi tee peal vajalik ei tankida, süüa ega tualetis käia“.
See vajaks lahtiseletamist ja see sarnaneb samuti hea följetoniga.
Teadupärast on professionaalsetele juhtidele kindlad nõuded ja normid, neid rikkuda ei tohi. Karistused tööaja rikkumise eest on karmid:
Provotseeritud rikkumiste karistused;
§ 247. Mootorsõidukijuhile kehtestatud kahe järjestikuse nädala sõiduaja nõuete rikkumine
Kehtestatust pikema kahe järjestikuse nädala sõiduaja kasutamise eest mootorsõidukijuhi poolt –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
§ 248. Mootorsõidukijuhile kehtestatud vaheaja nõuete rikkumine
(1) Kehtestatud vaheaja mittekasutamise eest pärast 4,5-tunnist sõiduaega mootorsõidukijuhi poolt –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Kehtestatust lühema vaheaja kasutamise eest pärast 4,5-tunnist sõiduaega mootorsõidukijuhi poolt –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Kehtestatust üle kahe tunni lühema ööpäevase puhkeaja kasutamise eest mootorsõidukijuhi poolt –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.
[RT I, 11.01.2018, 1 – jõust. 01.06.2018]
Kas Transpordiamet seda ei tea?! Loeme liiklusseadust:
LIIKLUSSEADUS
§ 1391. Riiklik järelevalve sõidumeeriku paigaldamise, remondi ja kontrolli üle
(1) Riiklikku järelevalvet sõidumeeriku paigaldamise, remondi ja kontrolli nõuete täitmise üle teostab Transpordiamet.
Järgnev on väike selgitus, mis vajalik selleks, et Transpordiameti ametnike jutu kogu absurdsus tuleks välja kogu oma „ilus“.
Kutselise juhi tööaeg jookseb ka siis, kui ratas ei pöörle, nt Narva, Luhamaa, TLN sadamas ja kus iganes mingeid formaalsusi täites.
Tahhograafis (sõidumeerikus) valitakse manuaalselt olekud: sõiduaeg, puhkeaeg, praam ja masina kontroll.
Transpordiameti väide, et nii väikeses riigis pole vaja üldse peatuda punktide A ja B vahel, on kas reibas küünilisus või täielik asjatundmatus. Kujutame ette, et tuleme praamiga kasvõi Helsinkist, juba laeval läheb tahhograaf režiimile “rool” ehk sõiduaeg, laevast tuleme välja nt 10 minutit ja siis otsustavad tolliametnikud ette võtta kontrolli, mis vältab nt 25 minutit. Edasine on läbi linna maanteele liikumine, on reede, kell on 17 ja on ummikud. Lisame veel 30 minutit, seega lubatud järjestikusest sõiduajast on kasutatud juba 65 minutit.
Suund on nt Valga, sinna on kõige lühem tee 230 km, kuid veoki GPS-i ei programmeerita mitte kunagi “lühim teekond” režiimi, sest see lõppeks metsateega, isegi sõiduautoga ei tohiks seda kasutada, sest kaks Leedu poolhaagisega raskeveokit Harku suusarajal talvel – see on just selle “lühim teekond” tulemus.
Seega – 260 km. Kiirus on meie veokitel maksimaalselt 90 km/h, aga Skandinaavlastel on piiraja 80 km/h peal.
Tegelikkuses on keskmine kiirus ca 70 ja seega läheks ideaalmaastikul liigeldes distantsi läbimiseks 3 tundi ja 45 minutit. Lisame sinna juurde juba kulutatud 65 minutit ja saame 4,8 tundi, ületades lubatu 0,3 tunniga, mis juba on sellesama Transpordiameti poolt karistatav!
Need olid ideaaltingimused, kuid lisame pildile veel nt teeremondi, kiilasjää, mingi teetakistuse nt liiklusõnnetuse korral ja tegelikkuses pole 260 km läbimine koos loetletud nüanssidega võimalik. On vaja peatuda ja parkida vähemalt 45-ks minutiks. Nüüd peab veel läbima nii teede äärde tekitatud „miinivälja“ kui ka prügihunnikud? Muidugi, Transpordiameti spetsialist võib eeldada, et kemmergus on vaja ju käia vaid siis, kui on söödud või joodud – selle võiks ju ära jätta?!
Selle loo saaks joonistada veelgi pentsikumaks!
Näiteks tuleb kätte kohustuslik 45-tunnine paus, talvel ja joostaksegi härmas tagumikuga metsast tuisu käes autosse. Enesekindlamad metsa ei lähegi ja „mineerivad“ parkla. Aga ametniku süda pahaks ei lähe.
Suvine viljavedu Muugale, Sillamäele jne on veelgi vähem planeeritav, sest pole mingit ettekujutust kui pikk on mahalaadimise järjekord. Tihti peatuvad oma pausiks juhid just maanteel, sest muud võimalust polegi.
Mis lugu see ilma puändita oleks? Nimelt teostatakse juhtide töö ja puhkeaja osas kontrolli ja selle üks teostajatest on seesama Transpordiamet, kes karistab täie rangusega juhti, kes ei peatunud 45-ks tunniks “puhkuseks” mitte maanteel, vaid sõitis veel 20 minutit, et jõuda parklasse, kus on Eesti Viimane Allesjäänud Parklakemmerg!
Ja sellega pole veel kogu iroonia otsas, nimelt kui kohalikud geeniused kõikvõimalikest ametitest ohtlikku juhti tabada ei jõudnud, siis tahhograaf sisaldab andmeid viimase 28 päeva osas ja EU piires võib tahhograafi kontrollides ja selle jälestusväärse rikkumise (20 minutit üle aja) eest trahvida Eestist saabunud signaali alusel Leedu kuri ametnik. Miskipärast on isegi ülimalt korda ja reegleid armastavas Skandinaavias võimalik sellisest karistusest pääseda, tuleb teha peale koletegu tahhograafi väljatrükk ja kirjutada selle tagumisele küljele argumenteeritud selgitus selle kohta miks nii läks.
Kogu eelnev jutt oli ilmestamaks Transpordiameti ametnike võimekust ja pühendumust, kui veel teede remont ja ehitus ette võtta, siis ütleks Julk Jüri küll taas teisestki ilmast, et „enne läheb jumalapäike looja kui selle paturegistriga ühele poole saab“!”
Andres Raid, ajakirjanik