Kunagi tunti ullikestele kaasa, märkamatult on aga just ullikesed need, keda nukujuhid halastamatult ära kasutavad ja kes nende ullikeste abiga uut inimest disainivad.
Nõukogude inimene jäigi ainult unistuseks – ei viitsitud ja ega vist osatudki sellist imelooma valmis teha. Nüüd on tehnoloogiad palju peenemad ja efektiivsemad. Miks peaks näiteks sööma sõnnikut?! Et siis tulevikus pole meile muud ette nähtudki?!
Vaimutoiduga näib toimuvat sama asi. Milleks meile kirjandus millel on sisu?! Lõpetame ära! Äsja anti teada, et selle aasta kirjandusnoobel läheb Annie Ernaux`le. Mille eest? „50 aastat kompromissitut tööd ja lõputegemist sugudele, keeltele ja klassidele“!
10 miljonit krooni läks autorile, kelle viljeldav žanr on autofiktsioon. Selle žanri peamiseks teesiks on ausus ja sisutus. Kui Henry Fordilt küsiti, et mis värvi auto on kõige ilusam, siis teatas ta, et „ükskõik mis värvi, peaasi, et on must“. Uue kirjandusliku žanri kultivaatorid kinnitavad sama moodi, et kirjanduski olgu milline tahes, peaasi, et on „autofiction“.
Ilma naljata – kõik see, mis ei ole „autofiction“, ei olevat piisavalt aus. Ja kirjandus, millel on sisu, on sulaselge rämps. Romaan kui selline on oma aja ära elanud ja seetõttu peab olema meetod, kuidas endast lähtuvalt asju ja olusid kirjeldada, kõik peab olema uus ja käima ajaga kaasas, sest on ju juba XXI sajand! Esmatähtis on see, et kõik oleks teisiti, kui oli „vanasti“, termin ise ilmus välja kuskil eelmise sajandi 70-ndatel, päris uus kraam seega.
Keegi prantslane Serge Dubowsky määratles uut asja niiviisi: „Autobiograafia on privileeg, mis jäetakse uue aja tähtsatele tegelastele ja on pühendatud nende tumedamatele hetkedele (hämarolek) ja ilusale stiilile. Teie ees on täielik väljamõeldis täielikult adekvaatsetest sündmustest ja faktidest“ – võtke seda kuidas tahate. Ta ise seletas, et kirjutab endast just hämarhetkede kunstilise proosa vahelises projektsioonis ja selle naelutaski Dubrowsky kirjanduslike uudiste rubriiki. Ja läks lahti!
Igasuguse faabulata tekstid vallutavad kirjandusmaastikku samal põhimõttel, nagu kunagi tungis lavale punk-rock ja veidi hiljem oli unustatud kogu nähtuse progressiivne ja tõepoolest uuenduslik iva. Laval toimuv pidi olema samal tasemel, nagu iga saalis või staadionil viibiv indiviid suutis, mingit barjääri publiku ja lava vahel enam ei olnudki. Igaüks, ükskõik kui ja mille toime all pidi saama öelda, et ka mina oskan seda ja teen samuti!
Ernoux sai preemia „teravuse ja julguse eest, millega ta paljastab lätted, võõrdumise ja isikliku mälu kollektiivsed raamid“. Tuhandete kõikvõimalike LGBTQ+ aktivistidest autorite õuel on pidu – piisab kui paned kirja oma esimese abordi muljed või selle, kuidas sind kui aktivisti piisavalt ei mõisteta ega austata ja oledki kohe tuntud autor valmis. Sinise silmaga homoaktivisti silmale see võibki ju ilus tunduda, kuid klassikaga harjunu jaoks on see ikka vaid grafomaani hale niuts.
Tegelikult las teevad, kuid ettevaatlikuks peaks tegema asjaolu, et kõik, mis on autofiktsioon, on kuulutatud suurepäraseks juba a`priori ja süžeeline kirjandus ei ole juba määratluse järgi enam kaasaegne ja edumeelne.
Prantsusmaa on ikka edumeelne olnud, sealt on varemgi palju uut tulnud ja nii halva kui hea mõttes. Yves Klein pani sinised kettad mootorikeste abil liikuma, värvis enda ka siniseks ja patenteeris isegi selle värvi. Polegi vaja maalida, vajalik on žest, liigutus ja valmis!
Piisab ka vähemast – Piero Manzoni laskis oma väljaheite otse konservi ja sai kuulsaks – konservist ehtsa kunstniku sõnnikuga on Tate`i galeriis (purk nr 4), Napoli moodsa kunsti muuseumis (Purk nr 12) ja Milaano muuseumile on usaldatud purk nr 80 vägagi produktiivse kunstniku väljaheitega. Purgi hind on 70 000 ringis, oksjonitel on makstud isegi 220 000…
Ilmselt on meilgi nüüd Nobeli kirjanduspreemiate jagamisest julgustust saanud kirjanikepere olulist täiendust saamas ja KULK-l pole enam küsimustki, keda toetada!
Andres Raid
Pildil: Piero Manzoni “looming
