Miks on antud lool selline pealkiri, saab hea lugeja teada alles artikli lõppu jõudes, esmalt aga soovin jagada muljeid 15.jaanuaril Keila Kultuurikeskuses toimunud olulisest õhtust.
Keila Konservatiivide Klubi, mis tegutsenud umbes aasta ja seda heas koostöös Saue osakonnaga, oli kutsunud EKRE Saue osakonna esimehe Peeter Kralli ettepanekul külla president Arnold Rüütli. Presidenti kuulama kogunes huvilisi umbes kuuekümne jagu. Meediast olid huvi ilmutanud Keila linna avalike suhete esindaja ning ajaleht „Harju Elu,“ kus avaldati reedel, 18.jaanuaril ka sündmust kajastav lugu, mille tasemega võib hea lugeja tutvuda ise.
Siinkohal ei taha ma raisata ei enda, ega lugeja aega selles esitatu selgitamiseks või faktivigade ümberlükkamiseks, ning räägin parem sellest olulisest, mis väljaande „Harju Elu“ ajakirjanikul (eeldatavasti oma ala professionaalil), esineja mõningatele repliikidele keskendudes, üllataval kombel märkamata jäi.
Härra presidendiga eelnevalt kohtudes leppisime kokku, et ta kõneleb meile taasiseseisvumise aegadest ning ta jagaski kuulajatega seda, mida laiem üldsus ei pruugi ei teada, ega mäletada. Nii on ju tõesti, et me unustame kiirelt ära sellegi, mis on olnud aktuaalne paar kuud tagasi – meedia söödab meile iga päev peale meeletu tulva informatsiooni (NB! mitte segamini ajada teadmistega!), sogades meie mõtteid, ning jättes meid elama arusaamas, et miski pole olulisem sellest, milles elame just praegu. Ometigi on Eestil olnud taasiseseisvumise eel ja ajal olnud olukordi, kus riigi ja rahva saatus on sõltunud rahva esindusorganite juhtide otsustusvõimest ja isiklikust julgusest.
Praegune aeg ei erine selles suhtes kuidagi sellest, mis oli kolmkümmend aastat tagasi, mil üksikute indiviidide tehtud otsused tegid ENSV-st Eesti Vabariigi. Selle oma riigi, mis on taas muutumas ühe liidu kubermanguks ilma iseseisva poliitikata ja tahteta. Mille elanikud peavad pelgama „uussallivuse,“ kõige humaansema ja liberaalsema repressioonirežiimi tagakiusamist juhul kui ei olda nõus sellega, et üldise võrdsuse oludes on mõned isikud ja grupid võrdsemad kui teised.
Just seepärast tõi president Arnold Rüütel oma ettekandesse ootamatult sisse EKRE valimisprogrammi. Tema enda sõnul on ta seni püüdnud mitte võtta sõna poliitilistel teemadel, pidades seda ebakohaseks, ent praegune aeg ei lubanud tal olla kõnelemata. Kogenud majandusinimesena ja poliitikuna võis ja võib ta kõneleda EKRE programmi eest, olles leidnud selle igati põhjendatuna ja teostatavana.
Arnold Rüütli rollist taasiseseisvumise perioodil räägib Peeter Ernitsa teos „Viimane Rüütel.“ Muuhulgas leiab sealt nn „äratundmisrõõmu“ üsna priskelt – kas või meedia tegutsemise käsitlusel. Näeme, mismoodi „vaba meedia“ osutus selle algusaegadest alates kaugelt millekski muuks kui vabaks, sõltumatuks ja neutraalseks. Näeme, et seda on kasutatud erapooliku ja ebaausa poliitilise võitluse vahendina. Nii, nagu eelnimetatud „Harju Elugi“ artikkel 15.1. õhtust Keilas, väänas see üksikuid presidendi kõnedest ja etteastetest nopitud fraase, arvestamata kontekstiga, otsese eesmärgiga heita varju presidendile inimesena, rahva esindajana ning poliitikuna.
Õigustatult tõdeb selles üks raamatu tarvis küsitletuist, et kuigi väliseestlusel ja metsavendlusel on oma oluline osa eesti rahva eluloos, tegid olulisima töö eesti keele, rahva, eestikeelse hariduse ja kultuuri säilimiseks ikkagi kodumaal elavad eestlased. Nende hulgas ka komparteisse kuuluvad eestlased, kelle kohta võib öelda, et nad ei olnud mitte diagnoosiga kommunistid, vaid inimesed, kelle oskusi, teadmisi ja ka kutset seista rahva teenistuses oli toona võimalik täielikult rakendada vaid selle organisatsiooni kaudu. Loomulikult oli punase parteipileti omanike hulgas ka „peast kommuniste,“ ent paljusid inimesi nende hulka lugeda ei saa.
Ernitsa teost lugedes jäi sümpaatne mulje näiteks Johannes Käbinist, kelle karjäärile sai teadaolevalt saatuslikuks liigne keskendumine tema hallatava koduvabariigi vajadustele. Seoses tema asendamisega kurikuulsa venestaja Karl Vainoga meenus mulle seik lapsepõlvest, kui pärisin isalt ja tema Võhma lihakombinaadis töötanud vennalt, mis oli selle sündmuse ja uudise taga. Küsisin lapse kombel: „Miks?“ Sain lihtsale küsimusele väärilise vastuse: „Käbin ei olnud nõus kõike liha Venemaale saatma ja põtkis Brežnevile vastu.“ Küllap see seik iseloomustab hästi ENSV-s valitsenud reaalsust.
Arnold Rüütel pälviks mitmekordselt elutöö preemia ka ilma presidendiametita oma panusega Eesti põllumajanduse arendamisse ja riikliku infrastruktuuri arendamisega „nõukogude võimu viljastavates tingimustes.“ Praegustel Brüsseli koloniaalpoliitika Eestis elluviijatel on temalt õppida sirgeseljalisust ning kompromissitust. Kui paljud suudaksid jääda iseendaks ja seista vastu ükskõik millisest keskusest peale surutud käskudele-seadustele-ukaasidele? Rüütel suutis. Olgu siin ära toodud mõningad faktid, nagu keeldumine asutamast Eesti NSV territooriumil Moskvale alluva miilitsa eriüksust (OMON); äraütlemine fosforiidikaevanduste laiendamisest, mis oleks kaasa toonud vähemalt 300.000 võõrtöölise ümberasustamist idast ja seega teinud üsna ilmselt võimatuks taasiseseisvumise üldse, rääkimata ohust Eesti tükeldada nagu on juhtunud näiteks Moldovaga. Seal on venekeelne ja –meelne osa rahvastikust kuulutanud välja iseseisvuse alal, kus on valitsevaks vene keel.
Kui paljud meie praegused edumeelsed „poliitikud“ on valmis tegutsema oma isiklike veendumuste nimel ja rahva kasust lähtuvalt? Kui paljud mäletavad, et Arnold Rüütel pidi pareerima Ühendriikide ja Soome ja teiste riikide juhtide (nende seisukohast ja julgeolekust lähtuvaid) tungivaid soovitusi mitte jätkata Eesti vabaduspüüdluste edendamisega ja istuda Gorbatšoviga samas paadis, seda kõigutamata? Kes enam mäletab, kuidas Arnold Rüütel, riskides isikliku karjääriga, seisis Eesti Põllumajandusakadeemia rektorina mitmete tudengite eest, kui need noorusuljusest tõid avalikkuse ette oma sinimustvalgeid isamaalisi igatsusi? Tänu rektor Rüütli eestkostele ei mõistetud nende inimeste üle kohut, neid isegi ei eksmatrikuleeritud. Ja seda mitte Hirvepargi meeleavaldusele järgnenud ajal, sest Arnold Rüütel oli EPA rektorina tegev nn „sügaval nõukaajal,“ aastatel 1969-1977.
Seepärast ei lähe mulle isiklikult korda ühegi kaasaegse „ühiskonnakriitiku“ (loe: elukutselise viriseja, ironiseerija ja päevavarga, kes ei ole oma elus kõrt kõrre peale tõstnud) paljastused ja avastused teemal „Arnold Rüütli kollaboratsionism okupantidega,“ sest oma ametipostidel on Rüütel teinud tööd mõeldes eelkõige üldisele hüvangule. Pigem peaksime rääkima paljude teiste moodsa aja poliitikute tegude ja otsuste tagamaadest, olgu selleks siis Eesti riigi- ja merepiiri küsimus, nõukogude sõjaväelaste ja nende perekondade Eestisse jätmine, Eesti suveräänsuse müümine globalismile isikliku kasu nimel ja rahva tahte peale sülitamine.
„Arnold! Võhodi odin!“ karjusid internatsionalistid Toompea lossi rünnates. Eesti keelde panduna tähendab see: „Tule välja arvete klaarimiseks!“ Neid kordi, kui Arnold Rüütel on pidanud hakkama saama konfliktsituatsioonidega, rünnakutega tema isiku ja eesti rahva vastu, on tema elus olnud küllaga. Tema väärikast stoilisusest, mille vastu on maha põrkunud nii negatiivsus kui laim, peab seejuures võtma eeskuju. Pealegi on tegemist ühega vähestest eestlastest, kelle isiku ja elutöö, ning Eesti riigi vahele võib tõmmata võrdusmärgi. Ei ole president Arnold Rüütelgi küll keegi muu kui ekslik ja surelik inimene, nagu me kõik, ent tema tehtul ei ole pelgalt nostalgiline dimensioon, vaid tegemist on kõige otsesema panusega meie iseseisvumisele. Küllap oskab eesti rahvas anda väärilisema hinnangu selle inimese elutööle ajaliselt distantsilt.
Kõige paremini iseloomustavad Keila konservatiivide klubi õhtul toimunud ettekannet need sõnad, mis president ütles pärast paberi kõrvale panemist ja kokkutulnutega silmast-silma kõneldes: „Me ei oleks täna siin, kui ei oleks olnud teie, rahva, aktiivsust. Kui te ei oleks kogunenud Lauluväljakule, Balti ketile. Meil ei olnud Moskvas raske seista enda, ega teiste eest, sest viisime ellu teie tahet. Teie olite meie taga.“
Roland Tõnisson, teoloog ja literaat