„Kes praegu ei teaks, kes on Navalnõi? Eks kuulnud ole vast enamus. Kui küsida, kes ta on, viibib vastus ja kui tulebki, siis midagi sellist, et eks ta Vene Putini vastane ole!
Huvitav on see, et meie meinstriim pole avaldanud ja poliitikud pole isegi maininud (ju ei tea ega tegelikult ka huvita), mis nimetatud isik üldse kohtu all oli ja milline süüdistus talle esitati. Aga – see polegi oluline, sest opositsionääri kuju on loodud ja kui ta end ammendab, leitakse otsekohe mingi uuem „mudel“.
Aga meie kangelase enda kriminaalne taust on huvitav – kõige pealt tuli puidutöötlemise ettevõte „Kirovles“. Seal askeldas ta koos praeguseks korruptsiooni eest 20-ks aastaks kinni istuva nüüdseks seega juba endise sealse kuberneri Belõhhiga. Rahad olid suured ja tüligi selle jagamisel kiskus suureks – avaldatud omavahelises kirjavahetuses kasutatud sõnavara iseloomustab endist miilitsat suurepäraselt ja ega Belõhh maha ei jäänud.
Navalnõi karistus piirdus tingimisi vanglakaristusega, järgmiseks oli firma, mis meilgi tuttav – Yves Rocher. Ikka rahad, uurimised ja süüdistused, seekord juba rahvusvahelised. Taas tingimisi ja nagu meilgi, kaasneb selle seisusega teatud kohustus aeg-ajalt kriminaalhooldajale aru andmas käia ja nägu näidata.
Aastaid vilistas Navalnõi selle kohustuse peale, paar korda siiski käis ja saatis ka kirja hooldusasutusele, kus pidas vajalikuks märkida, et on „nende sitases kontoris“ (sranaja kantora) piisavalt käinud ja rohkem ei tule! Navalnõi saabus Saksamaalt kodumaale ja võeti kinni, see oleks ka meil tänu režiimi rikkumisele just niiviisi toimunud. Kohtus oli rohkesti ka välisriikide esindajaid, ajakirjanikud ei mahtunud saali ära – kogu asjale anti aga liberaalse ajakirjanduse poolt hoopis teine suund ja see söödetigi avalikkusele ette.
Teine protsess oli hoopis teisest ooperist – Navalnõil oli süüdistus avaliku vale ja laimamise eest. (Ta oli avalikult solvanud eriti räigelt 93-aastast sõjaveterani ja selle pereliikmeid, keda ta isegi ei tundnud) See oli isegi Vene liberaalsele ajakirjandusele liig – neid oli saalis üksikud ja alul viibisid kohal ka paar välisriikide esindajat, kes esimesel vaheajal vaikselt lahkusid – see oli ka neile liig mis liig.
Näinud, et välistoetus oli saalist läinud, ei hoidnud kohtualune enam tagasi ja mittenormatiivse leksika objektiks said kõik (k.a. kohtunik, sekretär, konvoi, saalisviibijad jne), ehkki veteran palus telesilla vahendusel vaid üht – vabandamist.
Niipalju suurema pildi huvides, mis meil kuidagi kahe silma vahele jäänud.
Meie seisukohast on aga laias laastus tegemist ehtsa vene šovinistiga, kes otse ja raevukalt õigustas nii Krimmi annekteerimist ja Kaukaasia olevat aegade algusest impeeriumi omand olnud. Kas meie diplomaadid seda tausta teavad ja arvestavad või võib mingite Euroopa (?) ühishuvide ette rakendada ükskõik kelle?
(Navalnõile kuuluvad sõnad raadiojaamale Ehho Moskvõ”: “Крым останется частью России и больше никогда в обозримом будущем не станет частью Украины!”, mida vahendas ka venekeelne BBC. – toim.)
Aga huvitavat on muudki – huviline on ilmselt lugenud artikleid Borelli Moskva visiidi häbiväärsest läbikukkumisest. Aga – lugege ka seda, mida Borell rääkis visiidilt tagasi „koju“ jõudes – sõnum risti vastupidine! Hämmastav ongi just see, et üks info on mõeldud ühele seltskonnale ja teine teisele. Hea oleks teada aga mõlemaid – näeks targem välja ja äkki tuleks mingi idee selles „sogas“ äkki oma riigi huvide eest seisma.“
Andres Raid, ajakirjanik
