„Eesti pidi olema edukas IT riik, võib-olla ongi. Ametnikkond käitub igatahes nii, nagu see kõik oleks iseenesest mõistetav, paraku vist päris nii ei ole.
Meenub Epshteini „Velikaja Sovj“, kus varjamatu irooniaga ja illusoorsuse on erakordselt täpselt kirjeldatud NSV Liitu – uni ja unesegune olek on olulisemad kui isegi riik ise, sest riik ongi selleks, et kõik näeksid ühesuguseid unenägusid…
Paraku ei näe. Hiljaaegu palus üks inimene, kel netiühendust pole, uurida Välisministeeriumist, kuidas ja kas üldse USA-sse sõit võimalik on. Välisministeeriumis vastas näitsik (kõne muidugi salvestati), et kodulehel on kõik kirjas.
Kordasin küsimuse üle – kust saab see teada, kel netti pole? Jälgigu on-line meediat! Kordan üle – no kui ei ole seda võimalust, puhttehniliselt?! Mingu sinna, kus on WIFI! Ja mis ta seal pihta hakkab, seisab ja ootab teadet?! Tervelt kuus korda küsisin üle ja juba hüsteeriliseks muutunud vastaja suisa kiljus, et „tänud helistamise eest“ ja viskas lihtsalt toru hargile.
Ja tõepoolest – mida teevad inimesed, kel 1) pole raha sideteenuste eest maksmiseks, 2) pole tehnilist tuge (nutifoni või arvutit), 3) pole raha ühenduse eest maksmiseks või 4) kel on Elering elektri kodust välja lülitanud (ca 10 000 majapidamist, Eleringi teatel ei kuulu see number avalikustamisele)?
Ametnik ei suuda aru saada millestki, mis tema mõttekonstruktsioonidest (paradigmast) välja jääb – meeldib või mitte, kõigil pole puhtmajanduslikult või tehniliselt võimalik kõigest sellest osa saada. Nõukogude ajal polnud dissidente, olid huligaanid. Ega invaliidegi eriti polnud – nüüd pole neid olemas, kel netti, pappi ja äppi ei ole.
Hiljuti teatas Sotsmin, et inimestele hakatakse teada andma, kelle järjekord vaktsineerimiseks on kätte jõudnud. Kuidas? Kõne taas Sotsmini – sama lugu, nagu Välismini puhul – kõigil on äpid ja nutid! Kui ei ole? Praegusel ajal on ju kõigil! Aga ei ole ju? Nooh, Terviseamet tegeleb!
Terviseamet. Seal leidus keegi erandlik ametnik, kes tunnistas nukralt, et neil täpset juhist polegi, Sotsmin pidi tegelema. Ringiga tagasi – no meil toimuvad ju pressikonverentsid! Kas kujutate ette, et need inimesed saabuvad kuskile „pressikale“? Ja lisaks, need ju rohkem pressi esindajatele… Ja nii edasi, no ei mahu kuidagi muidu kindlasti tublile naishäälele pähe, et kõigil nimetatud vidinaid lihtsalt ei ole.
Jutule õnnestus saada taas ühe erandliku ametnikuga, kel jutt selge, konkreetne ja konstruktiivne. See oli Sotsmini sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse, kes adus küsimuse keerukust täiel määral ja oli ilmselt siiras öeldes, et neis oludes anname oma parima.
Puhtkeeleliselt huvitav – paistab tõesti, et ametnikud (erandlikud ametnikud välja arvatud) elavad kuskil mujal, räägivad miskit muud keelt (sõnad ju samas ikka eesti omad!) ja mõtlevad kuidagi omasoodu.
Kunagi ehk kõigile ette nähtud küllus ja täiuslikkus on ju nende jaoks ammu olemas, mingid nähtavad ja latentsed sidemed ja suhted on loonud neile koha mingis straadis ja seal saabki Epshteini juurde tagasi tulles elada kui unes, sest tingimuste eest nende unede nautimiseks ja ärkvelolijate soigumise mittekuulmiseks on hoolitsetud.“
Andres Raid, ajakirjanik
