Uued Uudised

Lugeja: miks me veel Prigožinist jahume, kui ise elame venekeelses oblastis?

epa10483953 Residents at the project 'House of Special People' and other children attend a Maslenitsa festivity in Puchkovo village outside Moscow, Russia, 22 February 2023. The 'House of Special People' is a social project organised by the Orthodox Church's Charitable Foundation 'Road of Mercy'. The project was created to provide psychological assistance to people in the autism spectrum or with other mental disorders and their parents. Currently, 12 people aged between 18 and 35 receive permanent assistance in the 'House of Special People'. Each resident is provided with an individually designed plan including sessions with a speech therapist, psychologist, teachers of active physical education and social rehabilitation. EPA/YURI KOCHETKOV ATTENTION: This Image is part of a PHOTO SET

Uutele Uudistele kirjutanud inimene kirjeldab “Vene maailma” Viljandi-Tallinn rongis.

“Sõitsin nädala lõpus Viljandist Tallinnasse ja sattusin päris ehtsasse “Vene maailma”. Kõigepealt tulid Viljandis ukrainlased, kes rääkisid omavahel küll puhast vene keelt, kuid rongisaajale tutvustasid endid kui põgenikke (nad uurisid, kust saab tasuta sõidu kaarte). Väljanägemiselt olid nad kolmekümnendates, mis tekitas küsimuse, et kas nad ei peaks mitte rindel olema. Jutust sai aru, et nad said Viljandis tööd ja elamispinda ning tulevad sinna pärast Tallinnas-käiku tagasi.

Türil tulid vaguni tahaossa kaks meest, kes rääkisid esialgu eesti keeles (kas pidasid keskkonda eestikeelseks?), kuid avastades enda ümber vene keele, läksid ruttu sellele üle. Üks neist helistas oma sõbrale Serjogale, kellega pidi “Baltiiski vakzalis” kokku saama, ja siis kõlasid üle vaguni “bljätid” ja “naahuid”. Teine mees käis pikalt tualetis ja tagasi tulles ulatas sõbrale midagi, millest too kõhvi tõmbas, suitsu oli suust näha.

Enne Tallinnat tuli peale seltskond venekeelseid, kellest üks naine tahtis üksikut vaba kohta oma tütrele, kuid mehed keeldusid oma kotte sealt eemaldamast. Järgnes tükk mahlakat juttu sellest, mida üksteisest arvatakse.

Mina eestlasena (kaks kooliealist eesti noort olid ka) pidin kaks tundi elama ehtsas “Vene maailmas”, kus said kuulda-näha kõike seda, mille pärast me Nõukogude Liidust lahkusime. Ja see on meie, eestlaste, kodumaa! Veel aasta eest polnud Tallinna ja Viljandi vahel käivas rongis vene keelt õieti kuulda, nüüd on see igapäevane, ja koos sellega ka joptvuju-mentaliteet.

Laulva revolutsiooni ajal võitlesime venestamise vastu ja nüüd nagu poleks seda olnudki, kõik on tagasi, meie endi kätega tooduna. Ma ei saa aru, kas eestlased tõesti tahavadki seda venekeelset maailma siia? Keegi ei protesteeri, kui Eesti riik üha venestub ja ebaturvalisemaks muutub, sest mina eestlasena ennast rongis hästi ei tundnud.

Ja miks üldse veel loopida süüdistusi Kremli agentideks olemises? Me ju olemegi Venemaal või Nõukogude Liidus tagasi, kus Prigožinid-Putinid elavadki!”

Exit mobile version