Uued Uudised

Mart Helme: Kui kaua, Kaja Kallas, kavatsed sa veel kuritarvitada meie kannatlikkust?

Tallinna KOV valimiste 2021 pressikonverents, Mart Helme

Mõned päevad tagasi ütles PPA peadirektor Elmar Vaher meie ja Venemaa vahelise järvepiiri kontrollimist kommenteerides, et siin on meie eeliseks hea nähtavus.

 

Oma siseministri ajast mäletan, et seda korrutati piirist rääkides pidevalt ka siis. Ja tõsi ta on. Tavaolukorras mõne üksiku järvel ära eksinud kaluri või muidu hädalisega toime tulekuks on see tõepoolest suureks eeliseks. Aga kas on ka siis, kui venelased meile talvel hübriidrünnaku korraldavad ja mitmesajapealised illegaalsete immigrantide jõugud ühekorraga nii Peipsi kui Lämmijärvel Eestisse tungima asuvad?

Siinkohal meenub mulle lugu, mille jutustas mu Teise maailmasõja päevil Narva rindel ja Peipsi ääres sõdinud isa.

1944. aasta veebruaris, kui punaarmee Narva jõe ületas ja Eestit vallutada üritas, korraldas vene pool samaaegselt pettemanöövri ka Peipsi järvel. Päise päeva ajal saadeti üle lageda järvejää eesti poole kolmetuhande meheline üksus, mis edu korral pidi saksa-eesti rinnet haarama tagalast, ebaedu korral aga lihtsalt vastase jõude siduma teisejärgulises rindelõigus.

Nendest kolmest tuhandest punaarmeelasest ei jäänud ellu ainsatki. Kuigi Eesti poolsel kaldal polnud pidevat kaitserajatiste võrku, oli tulepesasid siiski piisavalt, et pikalt üle valge lagendiku Eesti poole rühkijad kuulipildujatulega süstemaatiliselt maha niita. Tapatalgud olid jubedad. Aga veel jubedamad olid isa meelest need külmunud laipade virnad, mis nagu puuhalud kaldale kokku veeti ja riita laoti.

Ja siit küsimus: mida teeb meie piirivalve, kui seekord ei tule üle Peipsi jää mitte kolm tuhat punaarmeelast, vaid sarnane hulk immigrante, nende hulgas ka naised ja lapsed? Kas hakkame nendega keset järve maadlema, saates selleks sinna oma napi piirivalvurite hulga täienduseks ka kaitseliitlased? Toimetame kohale veekahurid (mida meil kõigi piirilõikude katmiseks niikuinii pole)? Laseme nad Eestisse, paneme võimlatesse, kultuurimajadesse, telkidesse? Toidame-katame-menetleme? Loome humanitaarkoridori ja tagame transpordi ning kokkulepped, et migrandid saaksid sinna, kuhu nad tegelikult tahavad ehk Saksamaale ja Skandinaavia riikidesse? Kaja Kallase valitsusel puuduvad nendele küsimustele vastused.

Siinkohal ei saa teisiti, kui osundada sellele, et meie osalusel toiminud valitsus andis endale taoliste stsenaariumite võimalikkusest ja isegi tõenäolisusest väga selgelt aru ja just selle pärast läks meie ajal lõpuks käima ka kagupiirile viivitustara ehitamine ning kriisiolukorraks valmis oleva sisekaitsereservi loomine. Samuti algatasime piirivalve samm-sammulise iseseisvustamise ja mitte üksnes piiri monitoorimiseks ja üksikute salakaubitsejate rajalt maha võtmiseks, vaid ka piiri kaitsmiseks võimelise piirivalve taastamise protsessi.

Paraku pandi kõik need ettevõtmised praeguseks oma loojangufaasi jõudnud päikesetõusuvalitsuse poolt pausile. Pole vaja, liiga kallis, Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liige, meie julgeolek on tagatud, meie piir on kaitstud… Laulaks selle peale: Räägi-räägi veel, küll me kuulame, jutusta aga julgesti, küll me usume.

Ehkki tegelikult ei usu, sest kogu see eneseõigustus ja enesepettus käib halastamatult praeguseks täielikult põrmu varisenud mütoloogia juurde, nagu oskaks üksnes ja ainult Reformierakond Eesti riiki valitseda.

Tegelikult oleme Reformierakonna „targal” juhtimisel praegu jõudnud olukorda, kus nende poolt ideoloogiliselt (aga ka lihtsalt saamatusest) lõhestatud rahvast üksmeelselt oma riikluse eest seisma kutsuda on juba peaaegu võimatu. Sundvaktsineerimisega on solvatud nii kaitseväelasi, politseinikke kui piirivalvureid, vähemalt kolmandikust „inimrämpsuks” „hügieenivastasteks”, „lamemaalasteks” jne sõimatud ning arstiabist ilma jätmisega ähvardatud inimestest rääkimata.

Kui lisame siia eelseisva rohepöörde ja sellega kaasneva, kuigi alles oma esimesi hinnatõusu pääsukesi näidanud elukvaliteedi järsu languse, siis muutub rahva ühe mütsi alla kogumise ülesanne veelgi keerulisemaks.

Ja loomulikult on alati küsimus ka personaalias. Kaja Kallasel lihtsalt ei ole ei karismat, autoriteeti ega usutavust, et rahvast innustada ja valitsuse selja taha koondada. Oma autoriteedi ja usalduse on koroonakriisis maha mänginud ka jõuministrid ja neile alluvate ametite juhid.

Seepärast seisab meie kõigi – nii poliitikute, ametnike kui iga viimase kui kodaniku ees küsimus, mille Lucius Sergius Catilina vandenõu ajal 1. saj. sõnastas Marcus Tullius Cicero ja mis parafraseerituna peaks meie tingimustes kõlama järgmiselt: „Kui kaua, Kaja Kallas, kavatsed sa veel kuritarvitada meie kannatust?”

Eesti inimesed tegelikult juba teavad, kes riigi kriisist välja toomisega paremini hakkama saavad.

Mart Helme
EKRE aseesimees

Exit mobile version