Sotsiaalmeedias levib üks kommentaar, milles sisalduvat mõtet ei saa kuidagi valeks pidada – Eesti ühiskond kardab üha enam tõde ja eelistab elada läänelikult roosamannalikus maailmas, kus kõik on ilus.
“Mitte EKRE pole kandiliseks muutunud, vaid ühiskond on hakanud otsekohesusest heituma, ta ootab ilusaid sõnu, mitte probleemidest avameelselt kõnelemist, ta kardab alasti tõde, solvub, kui keegi selle välja ütleb, haarab oiates südamest ja hakkab nuuksudes surema – see on jaanalindudeks muutunud generatsioon.
Riigikogu saalis, komisjonides, meedias, valitsuses ja igal pool mujal kõlab ümmargune mula, mis midagi ei lahenda, küll aga varjab hästi valearvestused, vead, tegematajätmised.
EKRE ja tema juhtide “äkilisuse” taga on tõsiasi, et eestlased on unustamas ausust, otsekohesust ja avameelsust, mida hävitab läänelik poliitkorrektsus. Probleem polegi mitte EKRE äkilisuses, vaid ühiskonna muutumises lillelasteks, kes ei taha millestki halvast kuulda ja kaitsevad ennast solvumistega. Või siis ei kannata, kui minnalaskmistest ja tegematajätmistest otse kõneldakse – see ei lase oma vigu ilusate sõnade taha peita.
Mitte rahvuskonservatiivid ei pea leebemaks muutuma, vaid elus tuleb rohkem hakata tõele näkku vaatama! Põrgutee pidi olema sillutatud heade kavatsustega, aga võib-olla lisaks imala roosa poliitkorrektsusega.”
UU