Nädalavahetusel levis sotsiaalmeedias kokkuvõte grupi marufeministide vihapurskest ühe meesnäitleja intervjuu osas Eesti Päevalehes. Kommenteerib ühiskonnateadlane Peeter Espak.
“Toksiline maskuliinsus sümboliseerub Eestis mulle eelkõige üksteise, möödakäijate ja tõenäoliselt ka oma pere kallal vägivallatsevate rullnokkadega, kes muuhulgas ka avalikult peeretavad, maha sülitavad, ropendavad ning kelle ainsaks hobiks on oma auto tuunimine ning perioodiliselt sellega ka purjus peaga vastu puud või kaasinimesi sõitmine. Veidi kõrgemal tasandil seostub toksilise maskuliinsusega muidugi ka meesterahvas, kes kannab frakki püksirihmaga, tavalisest ja mitte lakknahast või terava ninaga kingadega.
Toksiline feminiinsus väljendub aga oma kõige pesuehtsamal kujul järgmistes kommentaarides ja suhtumises ning elustiilis, mis olla saabunud “feministide” kommuunis kriitika või kommentaarina Päevalehes oleva intervjuu peale näitleja Martin Korgiga. Labasus, kurjus ja viha ning kibestumus oma kõige puhtamal kujul.
Igaljuhul ilus näide sellest, mida tähendab “progressiivsus” või “liberaalsus” või “avatus” osade kogukondade jaoks – mõnita, solva ja vingu inimene läbi (sh “vaistu” pealt) ja siis pane kahtluse alla ka tema töökoht teatris! Sest ta jagas mingeid oma eluarusaamu, mis muuhulgas sisaldavad ka vastumeelsust kohustuslikule väeteenistusele ning on üldlaadilt “klassikaliselt liberaalsed”. Välja kulakud ja rõhujad Eesti kultuuriasutustest! Puhastage teater kodanlikest natsionalistidest ja formalismist! Sellised inimesed ei tohiks isegi lapsi saada! Katkegu tema sugu!
PS Tsitaat Eveliis Padarilt pärast teatrilt aru pärimist ideoloogiliselt ebakorrektsete seisukohtade osas: “Aga mis oleks, kui ei läheks sellise mädahinge loomingut vaatama? Ehk tekib tal järelemõtlemisaega selle üle, KUI kahjulikud need mõtted lõpuks talle endale ka on?”
“Loodame, et ta lapsi ei saa” kelleltki H. Ojamaalt on vast viha nivoo osas aga kõige iseloomustavam metsiku vihkamise väljendamisel. Nimelt kõige õudsamaks sooviks “vandeformulaarides” juba Mesopotaamias ja vanas Sumeris oma vaenlasele oli jumalatelt palumine, et vastane ei saaks järeltulijaid ja tema sugu katkeks. Ehk siis arhetüüpne ja iidne vandesoov hirmsale vastasele.”
