Uued Uudised

Ats Miller: ÜRO kui harjumuse jõud

Emblem und Schriftzug der Vereinten Nationen Emblem der Vereinten Nationen, 02.08.2019. Genf, Ariane Park, Schweiz, Das Emblem der Vereinten Nationen zeigt eine Weltkarte mit Zweigen des Olivenbaumes. *** United Nations emblem and lettering United Nations emblem, 02 08 2019 Geneva, Ariane Park, Switzerland, The United Nations emblem shows a world map with olive tree branches

Juttu tuleb ÜRO-st, aga enne tahaks end natuke välja elada.

Meie ajastu üks suuremaid ja järjest süvenevaid probleeme on mitte infoküllus, vaid info kvaliteedi drastiline langus. Me näeme terves maailmas nn peavoolumeedia üsna kiiret ja tundub, et lootusetut allakäiku. Võimalik, et selline klassikaline meediavorm ongi surnud – sellest saab võib-olla kõige paremini aru selle järgi, et selle asemel, et tegeleda probleemiga, materdatakse alternatiive. Muidugi see ei tööta; ainult et natuke kahju on, et selle käigus solgitakse ühiskondlikus teadvuses ära algselt mõistlikud mõisted. Näiteks „faktikontroll” – karta on, et alatiseks on sel küljes irooniline maik.

Ja peateemale lähemale. Ma ise arvan, et ma tean ajaloost väga vähe. (Kasulik vihje ka teistele ja töötab ka muudel aladel: sellest saab selle järgi aru, et need, kes rohkem teavad, parandavad sind pidevalt…) Ja siis ma loen riiklikust portaalist (mis teoreetiliselt peaks garanteerima ju mingigi kvaliteedi) midagi, mille kohta peaks umbes 97% inimesi teadma, et see on kas ignorantse loba madalaim põhi või juba skaalast väljas…

Näiteks ÜRO – kuidas õnnestub kokku segada sõnasalat, nagu see oleks midagi enneolematut? Eriliseks teeb selle ju ainult mastaap – tõepoolest on see esimene suuremat osa Maast haarav sedalaadi impotentne mõttetus. Kõiges muus – Rahvasteliidust mitte kuulnud olla peaks olema lihtsalt võimatu; juba piisavalt imeline on olla kultuurist nii neitsilikult puutumata, et ei meenu operettideski kasutatud Viini „tantsiv kongress”…

Kollektiivse julgeoleku lepinguid on üritatud Vana-Kreekas ja Vana-Hiinas. Edutult – aga mille poolest siis praegune erineb? Võeti natuke kallutatud ja meelevaldne viisik nendest, kes olid 80 aasta eest kõvimad tegijad, teistel lubati tantsu lüüa ja edasi tehti nägu, et kõik on parimas korras, kuni see käkk püsib.

Alustama peaks vast klassikast: koos töötamiseks on vaja ühist huvi. Tänane Maa on tõesti jõudnud selleni, et rahvusvahelisel tasandil mängitakse läbi neid nn suletud ruumi stsenaariume – sa ei pääse kuhugi, oled kusagil kitsuses kinni nende kõntsakottidega, kes satuvad seal olema.

Kust üldse saab tulla kujutlus, et vägivalla vastu võitleb edukalt viisik, kellel kõigil on vetoõigus ja kellest kaks on üldse olemas tänu vägivalla külluslikule rakendamisele nii omade kui võõraste vastu? (Sest reaalset tähtsust omab ju ÜRO Julgeolekunõukogu, ülejäänu on garneering.)

Mismoodi keegi üldse kujutaks ette, et selline organ oleks sekkunud näiteks Kambodžas, kui kaks selle liiget vaatasid genotsiidi heldinult, et näe, tüübid ajavad sama kuutõbist iba mis meiegi?

Ukraina sõda võiks avada meie silmad ka laiemas vaates – mis on meie koht ajaloos? „Meie” siin praegu siis kõigepealt meie kui eestlased, järgmiseks meie kui eurooplased ja siis meie kui see osa inimkonnast, kes reaalselt lõi tänase kultuuri ja seda jätkuvalt üleval peab ja arendab.

Ja selles vaates on 80 aastat selline enam-vähem keskmine aeg – ja tänagem õnne, et see oli suuremas vaates siiski rahulik aeg! Ainult et ka selliseid rahuaegu on inimkonnal varemgi olnud ja veebruaris sai see läbi ju „klassikalisel” viisil, nagu alati on saanud – kellelgi läks pask keema.

Keegi ei saanud hakkama. Tal läks halvemini kui teistel ja selle asemel, et otsida vigu endas, jõudis see selleni, kuhu degenerandid ikka kipuvad jõudma – tuleb kellelegi kallale minna!

Jah, kallale muidugi endast nõrgemale ja nii edasi. Ja kui mul välja ei tule, siis miks teistel peab tulema. Ja mul ei tule välja teie pärast, ma ise olen ju nii tore. Ja julge ja osav ja tark ja teist ju pole vastast, kui asi tõsiseks läheb. Ja nii edasi – nii nõme, lapsik ja tuhandeid kord ajaloos kordunud!

Ma ei mäleta peast protsenti, aga see oli vist 80-90, kui paljudele patsientidele öeldakse teatud haiguse faasis, et kui nad oma eluviisi ei muuda, siis nad surevad sellesse, ja nad ei muuda ja surevadki.

Hetkel pole isegi oluline üles lugeda, et hoiatuseks oli Gruusia sõda (2008) ja tegelikult algas Ukraina sõda 8 aastat tagasi – ÜRO muutus mõttetuks juba siis, kui algas külm sõda!

Kas inimkond on ajaloost midagi õppinud? Lootusetu – pärast Gruusia sõja algust vähemalt ei mõnitanud Lääs enam Ida-Euroopat, et teil on postsovieetlik trauma. Aga kas liigutama hakati? Sisuliselt ju mitte, kui rünnatute hülgamine välja arvata – mis andis Venemaale julgust, et see toimib! (Eks ole, Gruusial ei olnud palju puudu NATO-sse astumisest ja Venemaa saavutas sõjaga oma eesmärgi, NATO taandus).

No ei õpi inimesed ajaloost, ei õpi!

Läheb heal juhul paar põlvkonda mööda ja tüüri juurde satuvad ajukääbused, kes tölbilt kuulutavad, et meiega seda ei juhtu. Demokraatias võib kõik manduda veel kiiremini, kõigest mõne valimistsükliga. Sest ükskõik, mida me demokraatia kohta ütleme, on seal juhid valijate nägu ja valijad on umblollid.

No ja nii me siis maksame selle eest – nagu maksime I ja II ilmasõjaga ja meie, eestlased, veel poole sajandi orjusega. Ja läheb natuke aega mööda ja õppimis- ja mõtlemisvõimetud soojad kehad valivad jällegi rohkem rokka ninaesiseks ja – kuigi nad sellest aru ei saa – kogu kooliraha uuesti maksmise.

Seega – II ilmasõja järgne maailmakorraldus on läbi. On ainult aja küsimus, millal see mõistmine kohale jõuab. Jah, ÜRO – täpsemalt selle Julgeolekunõukogu – ei saa sellisena jätkata.

Täpsustaksin – muidugi saab, formaalse ja kasutuna; ja oi kui paljudel jookseb juhe kokku, et kuidas me siis ilma… Jah, ÜRO-ga seostatakse mõndagi kasulikku ja muidugi oli mõistlik näiteks Inimõiguste Ülddeklaratsiooni selle kaudu ajada, kui see juba olemas oli. Anakronistlikuks on muutunud ÜRO varjus tehtud katse tsementeerida maailmakord 1945. a seisuga.

Suutkem korraks kastist väljas mõelda – miks üldse need viis? Olgu, rahvaarv vast tõesti ei loe, aga kus on India, mis kulutab relvastusele rohkem (76M) kui Venemaa (66M), Suurbritannia (68M) või Prantsusmaa (56M)? Ja miks just Prantsusmaa, kui sisuliselt sama palju või rohkemgi kulutavad Saksamaa (56M), ja Saudi-Araabia (56M), Jaapan napilt (54M) kandadel?

(Unustagem tuumarelvad, muidu peaks ka Põhja-Korea seal istuma…)

Olgu, ütleme, et relvastus on primitiivne mõõdik (naerukoht), vaatame GDP-d. Venemaa on 11. kohal, miks ei ole Julgeolekunõukogus Brasiiliat, Itaaliat, Kanadat, Indiat ja Jaapanit?

Aeg on endalt küsida – kust tuleb luul, et maailm sai II ilmasõjaga valmis?

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Exit mobile version