Masendav on lugeda, kuidas USA kaitseministeeriumi poliitikajuht Elbridge Colby kogub Poolas NATO tuleviku töörühma. Kohal on Norra, Rootsi, Soome, Poola, Saksamaa ja Holland. Kutsutute nimekirjast puuduvad Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja kõik Balti riigid.
Oleme ju tubli estraadirahvas. Võtsime omaks homoabielu, tuulemöldrid, andsime mürsud Ukrainale ja mürsuraha Indiale, rohelise ülemineku rindel on meil mitmeid võite…
Maksame, toetame, kiidame takka, oleme viisakad ja kuulekad. Teeme alati kodutööd. Ja ikkagi istume ukse taga, kui suured vennad arutavad, milline saab olema NATO tulevik Elbridge Colby geniaalsel juhtimisel.
Selgus on valus: isegi kui oleme eeskujulikud, ei kuulu me „õigete” riikide klubisse. USA vaatab ärevalt Hiina suunas ja jagab liitlasi kasulikeks ning vähetähtsateks. Baltikumi progressiivsete rahvaste hääl ei kõla valitute väikeses ringis kuigi valjult.
Mis edasi? Meil on plaani B juba ammu tarvis. Nüüd tuleb hakata kirjutama plaane C-st kuni Y-ni välja. Aga mis seal ikka. Oleme ajaloos üle elanud kümneid võõrvõime ja okupatsioone. Selles valdkonnas oleme omandanud teatava vilumuse.
Paanikas ei ole põhjust. Kui NATO, Euroliit ja kogu see homoseksualism peaksid ühel päeval ebaõnnestuma, on meil ikkagi mingi võimalus. Vanal heal tsaariajal ju oli? Elati ja rikkad elasid, võiks teatavate mööndustega öelda, isegi hästi.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 01.10.2026