Rumeenia uudistest kumab masendav, ent üllatavalt tuttav muster. Rumeenia endine presidendikandidaat Călin Georgescu vahistati eile pettuse ja organiseeritud kuritegeliku ühenduse loomise süüdistuste alusel.
Mees, kes 2024. aasta valimiste esimeses voorus kogus 23 protsenti häältest, on nüüdseks läbinud täieliku demoniseerimise tee: kõigepealt riputati talle “Venemaa agendi” silt kaela, seejärel tühistati valimised ja lõpuks pandi vaene mees trellide taha.
Georgescu on teravalt kritiseerinud Rumeenia läbinisti korruptiivset eliiti. Riik, mida Brüssel on aastaid toonud eeskujuks kui “õigusriigi edulugu”, on tegelikult oligarhide ja poliitilise nomenklatuuri puder ja kapsad.
Sellest kõigest julges Georgescu rääkida – korruptsioon, riigi allutamine globaalsetele jõududele ning Rumeenia suveräänsuse kaotamine. Ta on seisnud traditsiooniliste väärtuste, rahvusliku huvi ja sõltumatu välispoliitika eest, kritiseerides nii EL-i keskvõimu kui ka lõputut Ukraina sõja rahastamist.
Tema edu tekitas uuskommunistides täieliku paanika. Kui rahvas hakkab massiliselt toetama “vale” kandidaati, on globalismil lips läbi. Esiteks tühistati valimised mugava ettekäändega – “Venemaa mõjutustegevus”.
See narratiiv on saanud universaalseks relvaks kogu Läänes. Sama kaarti on kasutatud Trumpi, Le Peni, AfD ja Eesti rahvuskonservatiivide vastu. Kui faktid puuduvad, piisab “Venemaa varjusõjast”.
Seejärel järgnesid kriminaalasjad: riigipöörde kavandamine, fašism ja nüüd pettus. Kohtud ja prokuratuurid on muudetud poliitiliseks tööriistaks – nn lawfare’iks. Seda mustrit näeme ka Eestis.
Martin Helme ja EKRE vastu kasutati aastaid “venemeelsuse” süüdistust. Meenutagem, kuidas poliitilisi vastaseid on protsessidega vaevatud, samas kui Reformierakonna suured rahaskandaalid jäävad tagaplaanile. Või võtame “Krachti juhtumi” ja teised näited, kus süsteem mobiliseerub alati rahvuslaste, mitte kunagi vasakliberaalide vastu.
Georgescu vahistamine ei ole õiguse triumf, vaid hoiatus. Euroopa demokraatia on muutumas õudusunenäoks: valijate tahe kehtib vaid siis, kui see sobib Brüsselile ja kohalikule eliidile. Kui ei sobi, aktiveeritakse prokuratuur, kohtud ja “Vene oht” kõlab igast torust.
See lugu ei lõpe Rumeeniaga. See on ühe suurema protsessi osa, kus rahva tahe asendatakse “õigete väärtuste” diktatuuriga. Küsimus on, millal Euroopa rahvad ärkavad ja pühivad uuskommunistliku totalitarismi ajaloo prügikasti.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.09.2026