Mälumängijad ja teised arenenud salvestusaparaadiga kodanikud kindlasti mäletavad muistseid aegu, kus me käisime päikeselist Afgaanimaad demokratiseerimas: kord nõukogude impeeriumi koosseisus ja teine kord globalistide rüüsteretke usinate sõjasulastena. Nüüd on tulemus käes, sealmail algas ametlikult orjanduslik epohh.
Afganistani kõige kõrgem rahureligioosne, poliitiline ja sõjaline juht Hibatullah Akhundzada kiitis 4. jaanuaril heaks riigi uue kriminaalseadustiku, millega orjapidamine muudeti ametlikuks karistuseks. Vähe sellest, et demokraatia oleks täielik, kehtestab vastne “Talibani kohtute kriminaalseadustik” omalaadse kastisüsteemi.
Seadusandluses tehakse vahet “vabadel inimestel” ja “orjadel” ning kehtestatakse sotsiaalsed hierarhiad: õpetlased, ülikud, keskklass ja alamklass. Rahva tahtel jagatakse inimesed vabadeks ja orjadeks. “Orjade” kohta kasutatakse seaduses mitmel puhul dari- ja pustukeelset sõna “ghulam”, mille kõige otsesem maakeelne vaste on “orjanolk”.
Selline ongi õige demokraatia, kui inimesed tahavad orja pidada, siis nad valivad orjandusliku korra poolt ja hakkavadki orjanduslikku formatsiooni üles ehitama. Mitmeski mõttes on Afgaanimaa Euroopa Liidule eeskujuks: see riik suudab ennast omade jõududega võõrvägede eest kaitsta, viib ellu oma kodanikele meelepärast ning kultuuriliselt autentset orjanduslikku poliitikat ning võib hoobelda arvukate õpetlaste ja ülikutega, keda meil enam ammu nähtud ei ole.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 28.01.2026