„Maailmamajandus muutub USA suhtes ettevaatlikuks,“ teatas New York Times sel nädalal.
Alapealkiri paneb süü otseselt president Donald Trumpi administratsiooni arvele: „Ameerika positsioon maailmamajanduse stabiilsuse tugisambana hakkab paistma üha ebakindlamana, kuna Trumpi administratsioon kuhjab võlga ja karmistab veelgi sanktsioonipoliitikat.“
„Üleilmsetel investoritel tekivad USA võlakirjade suhtes kõhklused. Jutt dollari kahanevast mõjust muutub üha valjemaks. Välisriikide valitsused toovad oma kulla Ameerika varahoidlatest välja,“ kuulutab Times.
See kõlab ähvardavalt, kuniks vaadata, mida raha tegelikult teeb. Suur osa väidetavast kapitali põgenemisest Ameerikast tähendab tegelikult teiste Ameerika varade ostmist, kohanemist USA kaubanduspoliitikaga või tõdemist, et ükski teine riik ei paku dollarile usutavat asendust.
Ameerika on endiselt globaalse kapitali lemmiksihtkoht
Alustame väitest, et kapital „hakkab otsima alternatiivseid sihtkohti“. Me ei taha siinkohal ebaviisakad olla, kuid Times eksib täielikult. USA rahandusministeeriumi kolmapäeval avaldatud andmete kohaselt ostsid välismaalased juulini kestnud 12 kuu jooksul netos 1,75 triljoni dollari väärtuses pikaajalisi Ameerika väärtpabereid. Seda on märkimisväärselt rohkem kui eelnenud 12 kuu 1,47 triljonit dollarit. Veelgi olulisem on see, et summa on enam kui kaks korda suurem kui ligikaudu 799 miljardit dollarit, mis osteti sama pikkuse perioodi jooksul kuni 2024. aasta juulini, Bideni viimase ametiaasta jooksul.
Kui välismaalaste oste lähemalt analüüsida, selgub, et tegu pole sugugi looga välismaalastest, kes otsivad USA-le „alternatiivseid sihtkohti“. Pigem näeme, kuidas ülejäänud maailm järgib Trumpi administratsiooni poliitikat majanduse taas erastamise suunas. 12 kuu jooksul kuni 2024. aasta juulini müüsid välismaalased netos 151,5 miljardi dollari eest Ameerika aktsiaid, samal ajal kui nad ostsid 540,7 miljardi dollari eest USA riigikassa võlakirju ja võlakirjakohustusi, 306 miljardi dollari eest ettevõtete võlakirju ning 103,4 miljardi dollari eest valitsusasutuste võlakirju. Globaalsed investorid kaotasid usku USA erasektori emiteeritud aktsiatesse ning Bideni poliitika suunas välismaalasi selle asemel valitsuse võlga ostma.
Järgnenud 12 kuu jooksul muutusid välismaalased aktsiate netoostjateks, ostes neid 598,1 miljardi dollari eest. Lisaks osteti 456 miljardi dollari eest USA riigikassa võlakirju ja võlakirjakohustusi, 341,1 miljardi dollari eest ettevõtete võlakirju ning 73,4 miljardi dollari eest valitsusasutuste võlakirju. 2026. aasta juulini ulatuva 12 kuu jooksul kasvas aktsiaostude maht juba 941,9 miljardi dollarini ja ettevõtete võlakirjade ostude maht 452 miljardi dollarini. Samal ajal aeglustusid riigikassa väärtpaberite ostud 246,6 miljardi dollarini ning valitsusasutuste võlakirjade ostud ulatusid 114 miljardi dollarini. See areng näitab, et välismaalaste ostud on üha enam suunatud erasektori väärtpaberitesse, samal ajal kui Ameerika pikaajaliste väärtpaberite kogunõudlus on kõigil kolmel perioodil kasvanud.
Teisisõnu näeme, et välisinvestorid ei pelga USA investeeringuid. Nad tormavad ostma USA aktsiaid ja ettevõtete võlakirju. See on lugu sellest, kuidas maailm muutub Ameerika suhtes optimistlikumaks, mitte ettevaatlikumaks.
Riigivõlakirjade tootluse kasv näitab kindlustunnet, mitte hirmu
Aga kuidas on lood USA riigikassa võlakirjade tootlusega? 10-aastase USA riigivõlakirja tootlus tõusis hiljuti üle viie protsendi. New York Times väidab kummaliselt, et see on halb uudis, öeldes, et tootluse tõus leidis aset „ajal, mil kasvava riigivõla pärast murelikud investorid nõuavad riigikassa võlakirjade ostmise eest kõrgemat tootlust“.
On raske ette kujutada, kuidas saaks võlakirjade tootlust veel rohkem valesti tõlgendada. Esiteks ei klapi ajastus. Riigivõla prognoosid ei ole aasta algusega võrreldes märkimisväärselt kõrgemad – siis oli 10-aastase võlakirja tootlus ligi neli protsenti. Miks peaksid investorid nüüd järsku muretsema võlatee pärast, mis on olnud aastaid kõigile nähtav?
Veelgi enam, see pöörab võlakirjade tootluse loogika täielikult pea peale. Lühikeses ja keskpikas perspektiivis on tõusvad USA riigivõlakirjade tootlused tavaliselt majandusliku kindlustunde märk, samal ajal kui tootluste langus võib viidata raskustele. Finantskriis ja pandeemia surusid tootlused aastateks järsult alla. See, mida me praegu näeme, on tagasipöördumine kriisivälisele tootlustasemele. See on närviliste investorite käitumisele vastupidine.
Tõsi, võlakirjade tootlus võib tõusta ka siis, kui investorid arvavad, et suurem võlakoormus suurendab inflatsioonisurvet ja sunnib Föderaalreservi intressimäärasid tõstma. Kuid praegu seda ei toimu. Kui turud kardaksid, et Washington üritab inflatsiooni abil oma võlakoormust vähendada, peaks see hirm kajastuma inflatsiooniootustes. 10-aastase USA riigivõlakirja inflatsiooniga korrigeeritud tootlus jõudis teisipäeval 2,62 protsendini. Turu hinnang järgmise kümne aasta oodatavale inflatsioonile oli kolmapäeval 2,33 protsenti. Reaaltulusused on tõusnud, samal ajal kui inflatsiooniootused on püsinud stabiilsena.
Teisisõnu on tõusvate tootluste parim selgitus kasvav optimism majanduskasvu ja ettevõtete kasumiväljavaadete suhtes. Ameerika investeerimisbuum loob kapitalile kasumlikke kasutusvõimalusi, mistõttu peavad riigikassa väärtpaberid investorite pärast konkureerimiseks pakkuma kõrgemat tootlust. Investorid muudavad oma portfelle, suurendades riskantsemate varade, näiteks aktsiate ja ettevõtete võlakirjade osakaalu ning vähendades riskivabade USA riigivõlakirjade osakaalu. Ka Times ise tunnistab, et erainvesteeringud USA turgudele on tugevad ning tehisintellekti taristu areneb kiiresti. Need asjaolud selgitavad, miks kapital muutub kallimaks. Investoritel on atraktiivseid projekte, mida rahastada.
Dollari reservvaluuta staatus on kindel
Times püüab samuti tekitada muret selle pärast, et keskpangad hoiavad vähem USA riigivõlakirju ja dollareid. See mure kaob aga tegelike andmete taustal. New Yorgi Föderaalreservi analüüs näitab, et dollari osakaalu vähenemine valuutareservides koondus mõne suure reservihoidja hulka. 62 riigis, mille kohta olid aastate 2019–2023 kohta täielikud andmed, suurendasid aktiivsed portfellivalikud tegelikult dollari osakaalu veidi. Selle kirjeldamine ülemaailmse ostuboikotina oleks äärmiselt liialdatud.
Peamiselt vähendavad oma dollarireserve Hiina ja Venemaa. Venemaa puhul on vähenemine ilmselgelt seotud asjaoluga, et Ukraina sissetungi eest kehtestatud sanktsioonid on Venemaa maailmakaubandusest ära lõiganud ning piiranud oluliselt riigi juurdepääsu dollaritele ja dollarites nomineeritud väärtpaberitele. Hiina dollarireserve peegeldasid suures osas selle riigi agressiivset kaubanduspoliitikat, mille tulemusel tekkisid tohutud kaubandusülejäägid. Trumpi kaubanduspoliitika on viinud selleni, et Hiina peab oma ülejääva toodangu ostjaid otsima mujalt. Teisisõnu ei ole see USA tagasilükkamine, vaid USA poliitika tagajärg.
Trumpi administratsiooni jõupingutused kahepoolsete kaubandusdefitsiitide vähendamiseks tähendavad paratamatult, et välisriikide valitsustel jääb vähem ülejäävaid dollareid, mida USA riigivõlakirjadesse tagasi suunata. Tollitariifide ja kaubandusläbirääkimiste eesmärk on vähendada tasakaalustamatusi, mille tõttu need reservid üldse tekkisid. Ametlike dollarivarude automaatse kasvu aeglustumine on sellise kohanemise ootuspärane tagajärg. Selle asemel et olla märk Ameerika allakäigust, näitab see, et USA poliitika toimib ja välisriikide keskpangad järgivad USA poliitikat.
Norra annab eriti kõneka näite sellest, kuidas Times andmeid valesti tõlgendab. „Kuna USA pikaajaline eelarveseis näib ebakindel, hakkavad mõned riigid mõtlema, kas Ameerika on tark investeering. Sel kuul teatas Norra riiklik varahaldusfond, maailma suurim omataoline fond, et kavatseb vähendada oma USA riigivõlakirjade osakaalu ja otsida mujalt suuremat tootlust,“ väidab Times.
Ainult et seda ei juhtunud. Norra fondi juhid tegid ettepaneku asendada osa riigikassa võlakirju teiste võlakirjadega, sealhulgas Ameerika hüpoteegiga tagatud väärtpaberitega, jättes dollariportfelli osakaalu ligikaudu samaks – umbes 52,9 protsendilt võlakirjaportfelli võrdlusindeksis umbes 52,5 protsendini. Ettepanek muudab dollariturul hoitavate investeeringute koosseisu. Need hüpoteegiga tagatud väärtpaberid on kõik tagatud Fannie Mae ja Freddie Maci poolt – valitsuse toel tegutsevate hüpoteeklaenude tagajate poolt, kes on alates 2008. aastast olnud sisuliselt riigi kontrolli all. Nende võlakirjad on praktiliselt lihtsalt riigikassa võlakirjade teine vorm. Ettevõtete võlakirjad, mida fond võiks osta, on panus USA majanduse tugevusele. Norra ei otsi suuremat tootlust mujalt. Ta otsib paremat tootlust Ameerika väärtpaberite maailmast.
Kuld vs. euro ja jüaan
Kuld räägib samuti ebamugavat lugu dollari konkurentidest. Valitsused ja keskpangad on väärismetalli ostnud. Põhjus on selles, et ei jeen, jüaan ega euro ole dollarile usutav asendus. See annab Ameerika finantspositsioonist märkimisväärse tunnistuse: isegi kui riigid näevad oma dollariülejäägi vähenemist, ei leia nad teise riigi valuutat, mida reservina hoida.
Veelgi enam, Timesi konkreetne väide, et kuld on ametlikes reservides „möödunud“ USA riigivõlakirjadest, tuleneb hinnamõjust. Euroopa Keskpanga uuring, millele võrdlus tugineb, hindab kulla osakaaluks ametlikes reservides umbes 27 protsenti ja USA riigikassa võlakirjade osakaaluks umbes 22 protsenti, kui mõlema väärtuse aluseks võtta 2025. aasta lõpu turuhinnad. Sama uuring märgib, et areng peegeldab suuresti väärtuse muutust. Kui kulla väärtus arvestada tagasi 2023. aasta lõpu hinna järgi, pöördub järjestus vastupidiseks: riigikassa väärtpaberite osakaal oleks umbes 26 protsenti ning kulla ja euro osakaal kummalgi umbes 16 protsenti. Kulla untside arv kasvas. Osakaalu plahvatuslik tõus tuleneb 5000-dollarilisest kulla hinnast.
Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde kuulutas 2025. aastal välja „üleilmse euro hetke“. Tõesti? Euro osakaal maailma ametlikes välisvaluutareservides oli tema avalduse ajal umbes 20,3 protsenti. Viimaste andmete kohaselt on see umbes 20,0 protsenti. Olgu peale. Võiksime öelda, et hetk oli meeldiv seni, kuni see kestis, kuid me ei leia tõendeid, et seda hetke üldse aset leidis.
Stabiilsusmündid ehk stablecoin’id, mida Times esitleb uue võimalusena, mille abil USA vastased saavad Ameerika finantssüsteemist mööda hiilida, on tegelikult dollaripõhine toode. Umbes 98 protsenti stabiilsusmüntidest on dollarites nomineeritud, mis tähendab, et nende emiteerijad peavad hoidma dollareid, USA riigivõlakirju ja muid sarnaseid turvalisi Ameerika varasid. Stabiilsusmündid laiendavad dollari mõju, mitte ei asenda seda.
Kuningas dollar püsib troonil
Võib-olla kõige veidram osa Timesi loost on katse kujutada USA rahandusministeeriumi võlakirjade tagasiostuprogrammi läbikukkumisena. Likviidsuse parandamiseks mõeldud tagasiostude eesmärk on anda investoritele regulaarne võimalus müüa vanemaid ja vähem aktiivselt kaubeldavaid väärtpabereid. Rahandusminister Scott Bessent ütles sel nädalal, et programm ei ole kvantitatiivne lõdvendamine ehk rahapoliitiline varaostuprogramm ning see ei saa määrata pikaajaliste võlakirjade tasakaaluhinda.
Times väidab aga järjekindlalt, et tagasiostud olid kuidagi salajane katse tulukõveraga manipuleerida – ning kuulutab seejärel läbikukkunuks missiooni, mida USA rahandusministeerium ei olnud kunagi ette võtnud. Teisisõnu oli operatsioon, mida Times käsitles ebaõnnestunud päästeoperatsioonina, tegelikult kuni 6 miljardi dollari väärtuses ostud turul, kus kaubeldakse päevas umbes ühe triljoni dollari eest.
New York Times kujutab olukorda nii, nagu oleks Trump loobunud üleilmsest majanduslikust juhtrollist või korraldaks ülejäänud maailm tema vastu riigipööret. Midagi sellist ei toimu. Dollar on endiselt kuningas!
Allikas: Breitbart