Hiljutises saates “Rahva teenrid” väitsid ERR-i ajakirjanikud, et “EKRE on end poliitiliselt nii-öelda nurka värvinud, suutmata teiste erakondadega koostööd teha”. Sellele vastusena sobib hästi ühe kommentaatori arvamus: “EKRE ei lõhesta Eesti riiki, Eesti riik on lihtsalt omariikluse kursilt kõrvale kaldunud ja selle vastu on EKRE ainukesena.”
Just nii tuleb seda probleemi käsitleda: EKRE hoiab ainsana rahvusriigi põhimõttest kinni ega soovi seetõttu peavooluerakondadele järele anda – on ju kõik teised vasakliberaalse ideoloogia survele alistunud ning tahavad, et rahvuskonservatiivid uluks koos nendega uusmarksistlikku ulgu.
Laulva revolutsiooni põhimõteteks olid iseseisvuse taastamine, Moskva diktaadi lõpetamine ja otsustamise toomine Tallinnasse, NSV Liidust lähtunud massimigratsiooni ja võõrideoloogiate lõpetamine.
Suur osa neist eesmärkidest on täitmata või vales suunas läinud. Iseseisvus muutub Euroopa Liidu föderaliseerimistuhinas aina hapramaks ja kui varem otsustas Moskva meie asjade üle, siis nüüd Brüssel – tervelt 80% meie seadusandlusest põhineb eurodirektiividel ja see protsent aina kasvab. Mõni ütleb, et me olemegi võimu vabatahtlikult Euroopa Komisjonile delegeerinud, aga fakt on see, et otsustajad pole enam meie. Me soovisime naasta Euroopa riikide perre, mitte aga saada osaks Euroopa impeeriumist.
Reformi- ja Keskerakond jätkavad Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei rahvus- ja migratsioonipoliitikat. Ettevõtlusminister Andres Sutt algatas hiljuti seaduse, mis lubaks võõrtööjõul ühe aasta asemel kolmeks aastaks jääda, vähendades seejuures ka palganõuet. See seadus on suunatud endisest NSV Liidust tulijatele, ennekõike odavukrainlastele – Euroopa Liidust ja kogu läänemaailmast tulijatele on meie migratsiooniseadused ülimalt avatud, aga rumeenlast või poolakat siia ei taheta, nemad on Euroopa Liit karmima tööseadlusega, mitte lihtsamalt ekspluateeritav endine NSV Liit.
Liberaalide immigratsioonipoliitika tõttu on Tallinna avalikus ruumis vene keel tugevamalt sees kui kunagi Nõukogude ajal oli, linnavalitsuses on venemeelsete ülekaal ja mõju võrdväärne tolle ajaga, lisaks aga tuuakse siia juurde igasuguseid Aafrika ja Lähis-Ida “insenere”, eestlaste osatähtsus Eesti rahvastikus aga väheneb.
Kommunistliku ideoloogia asemel on nüüd uusmarksistlik oma sallivusega kõigi ja kõige vastu ning kõigi nõrkuste, kapriiside, tujude, sageli ka pahede ja perverssuste kuulutamisega inimõigusteks, kusjuures kõigil on õigus olla õnnelik ja vaba peale põlisrahva ja traditsioonilise eluviisi jätkajate.
Nagu öeldud, on EKRE ainus, kes üritab ühiskonda tagasi õigele, taasiseseisvumisel valitud rajale suunata, ning on selle eest saanud külge “paremäärmusluse” sildi. Tegelikult on äärmuslased need, kes ekspordivad siia kõike võõrast ja üritavad selle eestlastele kohustuslikuks teha.