Viimasel ajal on ühe propagandavõttena hakatud rääkima sellest, et Eestis polevat mingit väärtuskriisi, vaid selle jutu olevat tekitanud mingid poliitilised jõud omakasupüüdlikul ajendil.
Tegelikult pole see mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa suur lõhe – vastuolud konservatiivsete, rahvusmeelsete ja immigratsioonivastaste ning globalistlike, multikultuursusele rõhuvate liberaalsete ja vasakpoolsete jõudude vahel. Kuna läänes on seni valitsenud liberaalne mõttemaailm, mis tahab kõik teised maailmavaated vääradeks kuulutada, on pinged euroopalikus ühiskonnas europarlamendi valimiste eel lakke tõusnud.
Vaatleme alljärgnevalt vastuolusid Eestis.
Ühed jõud ehk rahvuskonservatiivid ja vähemal määral teised parempoolsed soovivad rahvusriiki, eestluse säilitamist ja tugevdamist, tema seadmist esiplaanile omal maal, eesti keele ja kultuuri eelisseisundit, immigratsiooni piiramist ja riiklikku suveräänsust osalemisel rahvusvahelistes organisatsioonides.
Liberaalid ja vasakpoolsed soovivad avatust immigratsioonile, rahvusriigi asendamist kodanikukeskse riigiga ehk kõigile soovijatele eestlase staatuse andmist, võõrtööjõu sissevedu vastavalt majanduse vajadusele, mitte demograafilisest olukorrast lähtuvalt, rahvusvaheliste keelte positsiooni tugevdamist, kaasaminekut massiimmigratsiooni soodustava rändepaktiga, eestlaste asetamist oma riigis teiste rahvastega ehk sisserännanutega samale pulgale, Eesti muutmist Brüsseli käsualuseks riigiks ja nii edasi.
Esimesed jõud soovivad traditsioonilise mees-naine-lapsed-peremudeli hoidmist ainsa edasiviiva peremudelina, homoagenda pealetungi peatamist ühiskonnas, mehe ja naise loomulike soorollide säilitamist, kõikvõimalike kapriiside, pahede ja nõrkuste inimõiguste sildi alla surumise peatamist ja ühiskonna moraalse taseme hoidmist kõikelubatavuse asemel.
Teine pool soovib homoseksuaalsuse tunnistamist normaalsusena, talle võrdsete õiguste andmist heteroseksuaalse perega, sooneutraalsuse sissesurumist, perverssuste tunnistamist loomulikkusena, isiklike vabaduste meeletut laiendamist ja nende karistamist, kes kõige sellega ei nõustu.
Seda rida võib päris pikalt jätkata, kuid tulemus on ikkagi üks – lõhe nende kahe maailmavaate vahel on tohutu ja see käriseb veelgi laiemaks. Täiesti vale on ka jutt, et “populistid” olevat need teemad üles kruvinud ja rahva üles ässitanud, kuigi tegelikult rahvas sellest ei hoolivat.
EKRE on saanud endale väga tugeva poliitilise aktiivi ehk teadliku toetajaskonna, mis ulatub viiendikuni ühiskonnast. Petetud on pigem need, kes on jäänud uskuma peavoolumeedia väiteid, et rändepakt pole ohtlik ja see pidavat vabatahtlik olema; et geide õigused on ainult nende rida – kuigi homoagenda ja homoseksualism imbuvad vaikselt ja märkamatult igale poole sisse; et meie keel ja kultuur olevat EL-is kaitstud – need on valed, ja kahjuks on tõesti palju neid, kes usuvad ja ka neid, kes ei taha, ei viitsi ja ei julge kaasa rääkida.
„Me ei ole protestipartei, mis elab ainult teiste erakondade ebaõnnestumistest. Inimesed hääletavad meie poolt, kuna nad jagavad meie mõttelaadi ja väärtusmaailma,“ ütles Põlissoomlaste esimees Jussi Halla-aho. Täpselt sama kehtib ka EKRE kohta.