Me teame, et sotsiaalmeedias käib ideoloogiline võitlus mõistusega inimeste ja mõistuseta ideoloogiaherilaste ahel. Konservatiivid kirjutavad ausalt ja südamevaluga, mis meil nende meelest väga valesti on. Ent aina lendavad sinna kohale ka “herilased”, kes nende kommentaaride vahele pikivad demagoogilisi või otse halvustavaid lämisemisi.
Postitasin kord sinna sellise mõtiskluse:
“Kui keegi käitub avalikkuses veidralt ja väljakutsuvalt, siis tekitab ta avalikkuses samas mõõtmes reaktsiooni, sama jõulise protesti, vastupanuliikumise, – seda ta ju tegelikult ka ootab, muidu ei esitaks väljakutset. Väljakutse on ju kutse võitlusele, rünnak?
Miks ta siis kiunuma hakkab, kui avalikkus tema väljakutse vastu võtab ja tema rünnakule rünnakuga vastab? Ta peaks olema rõõmus? Teda märgati! Talle vastati! Et negatiivselt? Aga seda ta ju ootas, egas ometi heakskiitu ja aplausi?
Kes ühiskonnalt kiitust soovib, see püüab ühiskonnale meeldida, igati meelt mööda olla, kasulik olla, head teha, mitte võitlevat väljakutset esitada, mitte ühiskonna aluseid või väärtusi rünnata ja rüvetada.
Kui LGBT-d tegelikult sooviksid olla ühiskonnale vastuvõetavad, sallitud, isegi armastatud, siis käituksid nad teistmoodi. Nad püüaksid näidata ennast heast, meeldivast küljest, mitte aina vihaselt nõudmisi esitada ja aina sõimata neid, kellele nende ihad ja soovid vastuvõetavad ei ole.
Nad püüaksid tõestada, et kõiges muus peale intiimelu on nad justnagu kõik, tavalised toredad ja sõbralikud inimesed, nad ei eristaks ennast veidratesse eriliikidesse ega esitaks ühiskonnale väljakutseid võitlusele.
Niisiis, peamine põhjus, miks LGBT aktivism on enamikule vastuvõetamatu, on see, et LGBT kogukond ei soovi olla võrdne, vaid ülimuslik. Nende eesmärk on tavalised inimesed endale allutada, sundida kõik inimesed neid ülimuslikuks pidama.” (postituse lõpp)
Ja siis tuli sinna üks tavaline narr kommentaar, tüüpilise demagoogiavõttega – pöörata kriitika kriitiku enda vastu. Ikka hõikab keegi, et su kirjutis käib su enda kohta, et vaata peeglisse või alusta endast. Mis tegelikult ju sobib just tema enda kommentaari kohta?
Kommentaar oli selline: “Mõtteharjutusena asendage LGBT selles tekstilõigus EKREga…”
Noh, asendan.
Algus on sama:
“Kui keegi käitub avalikkuses veidralt ja väljakutsuvalt, siis tekitab ta avalikkuses samas mõõtmes reaktsiooni, sama jõulise protesti, vastupanuliikumise, – seda ta ju tegelikult ka ootab, muidu ei esitaks väljakutset. Väljakutse on ju kutse võitlusele, rünnak?
Miks ta siis kiunuma hakkab, kui avalikkus tema väljakutse vastu võtab ja rünnakule rünnakuga vastab? Ta peaks olema rõõmus? Teda märgati! Talle vastati! Et negatiivselt? Aga seda ta ju ootas, egas ometi heakskiitu ja aplausi?
Kes ühiskonnalt kiitust soovib, see püüab ühiskonnale meeldida, igati meelt mööda olla, kasulik olla, head teha, mitte võitlevat väljakutset esitada, mitte ühiskonna aluseid või väärtusi rünnata ja rüvetada.
Kui EKRE juhid ja liikmed tegelikult sooviksid olla ühiskonnale vastuvõetavad, sallitud, isegi armastatud, siis käituksid nad teistmoodi. Nad püüaksid näidata ennast heast, meeldivast küljest, mitte aina vihaselt nõudmisi esitada ja aina sõimata neid, kellele nende ihad ja soovid vastuvõetavad ei ole.
Nad püüaksid tõestada, et kõiges muus peale intiimelu on nad justnagu kõik, tavalised toredad ja sõbralikud inimesed, nad ei eristaks ennast veidratesse eriliikidesse ega esitaks ühiskonnale väljakutseid võitlusele.
Niisiis, peamine põhjus, miks EKRE tegevus on enamikule vastuvõetamatu, on see, et EKRE ei soovi olla võrdne, vaid ülimuslik. Nende eesmärk on tavalised inimesed endale allutada, sundida kõik inimesed neid ülimuslikuks pidama.” (postituse lõpp)
Püüan siis analüüsida. Ehkki juba pealtnäha on selge, et see ei sobi kuidagi EKRE tegevusega kokku.
EKRE ei käitu avalikkuses veidralt ja väljakutsuvalt. Seega ei saa ta ka kiunuda, kui keegi tema väljakutse vastu võtab. EKRE tegevus ei ole ju mingi väljakutse, vaid VASTUS väljakutsele, ükskõik kas liberaalide või LGBT-de või muude EKREvastaste väljakutsete.
Kuna EKRE ei esita ühiskonnale väljakutset, siis ei oota ta ka negatiivset vastust. Seega ta ei saa olla rõõmus, kui tema reaktsioonile vastatakse sildistamise või halvustamisega. Tema eesmärk ei ole sõda, vaid rahu. Mitte rahva lõhestamine, vaid rahva ühendamine.
Ja EKREvastasust ei saa nimetada kriitikaks. See on alati emotsionaalne ja pahatahtlik rünnak, see ei analüüsi kunagi EKRE tegelikku käitumist või eesmärke, see kleebib sildi, see mõnitab, laimab, valetab. See on vihkamine.
Selle eesmärk on EKRE kas hävitada, diskrediteerida või vähemalt vaigistada.
EKRE ei soovi ühiskonnalt isiklikult endale ei võltsi kiitust ega valelikku tunnustust, ta ei kuuluta võltsvagasid loosungeid, ta räägib seda, mida ta päriselt mõtleb ja maailmas näeb.
EKRE ei halvusta kedagi ainult sellepärast, et see temasse kriitiliselt suhtub, vaid ta analüüsib mõistlikult ühiskonna erinevaid hoiakuid ja arvamusi, ta suhtub otsustava kriitikaga ainult sellesse, mis tema meelest on meie rahvale päästmatult kahjulik, ta võitleb otsustavalt nendega, kelle ainsaks sooviks näib olevat Eesti hävitamine.
EKRE ei nõua ühiskonnalt mingite isiklike ihade ja soovide täitmisi, ta on valmis ühiskonna mõistusliku toetuse oma mõtete ja tegudega ära teenima, sest ta tahab ühiskonda, rahvast, TEENIDA, teha ühiskonna toimimise ja rahva elu võimalikult paremaks ja normaalsemaks ja harmoonilisemaks, mitte halvemaks ja ebanormaalsemaks. Ta ei soovi rahvast lõhestada ega omavahel tülli ajada.
EKRE ei esita ühiskonnale oma isiklikke ja isekaid nõudmisi, ei nõua kõikidelt tunnustust mingi isikliku veidruse või hälbe eest, isegi mitte õige maailmavaate eest, – ta saab aru, et erakonda saab toetada vaid mõtlev ja mõistusega inimene, kes näeb ja saab aru, mis maailmas toimub. Mitte kellegi poolehoidu ega lugupidamist ei saa rahvalt vägivallaga nõuda.
EKRE ei taha kedagi endale või oma isiklikele instinktidele allutada, ta tahab, et inimesed oleksid päriselt võrdsed, mitte mingi kunstlikult loodud vastandus: vale-eliitkond ja paariad.
EKRE tahab, et me elaksime iseseisvas arukas ja kultuurses riigis, kus inimesed austavad üksteist heade omaduste eest ja püüavad ohjeldada enda ja üksteise halbu omadusi.
EKRE ei ründa ega rüveta ühiskonna aluseid või väärtusi! Vastupidi, ta kaitseb neid, kus iganes saab. Ta hoiab ja kaitseb klassikalist kultuuri ja rahvuslikke traditsioone. Ta ei tee iial katset neid lammutada või vägivaldselt, rahva tahte vastaselt muuta.
EKRE ei jaota inimesi erinevateks seksuaalideks, ega mingiteks teisteks veidrateks eri- või suguliikideks. EKRE ei esita ühiskonnale väljakutseid võitlusele oma isiklike hälvete normaalseks või ülimuslikuks kuulutamise eest.
EKRE ei soovi olla ülimuslik, vaid võrdne. EKRE tahab normaalset ühiskonda ja normaalseid inimestevahelisi suhteid. EKRE eesmärk ei ole kedagi endale allutada ega kedagi sundida ennast ühiskonnas ülimuslikuks pidama. Rahvas peab saama otsustada, keda ta tahab oma juhtidena näha.
Niisiis, täiesti lapsikult lollakas kommentaar? Ja valelik pealegi, sest keegi ei saa päriselt niimoodi mõelda. EKRE põhimõtted ja eesmärgid on absoluutselt vastupidised LGBT aktivistide põhimõtetele ja eesmärkidele! Kuidas neid saab üldse omavahel võrrelda?
Ja kõige peamine erinevus on selles, et need LGBT aktivistid sõdivad ainult kitsalt isiklike mõnude eest, aga EKRE tahab, et Eesti riik oleks õiglane ja väärikas ja et iga eesti inimene oleks oma kodumaal austatud ja hinnatud ühiskonnaliige.
EKRE ei sõdi enda eest, vaid meie ühise kodumaa ja rahva eest.
Ma palun vabandust, et see artikkel tuli välja justkui üsna primitiivses võtmes, mina ei kirjutaks selliseid lugusid, aga kuna need normaalsuse vastased ei taha või ei suuda lihtsatest argumentidest aru saada, siis tuleb aeg-ajalt püüda kirjutada ka päris lasteaia tasandil, äkki hakkab ka mõni liberaal pikkamööda aru saama konservatiivide (tunduvalt keerulisemast) keelest ja meelest.
Malle Pärn