Uued Uudised

Et mõista maailmas toimuvat, pole vaja vaadata poliitikutele otsa, vaid nende selja taha

French President Emmanuel Macron welcomes Estonia's Prime Minister Kaja Kallas before a working lunch at the Elysee Presidential Palace in Paris on November 24, 2021. (Photo by Thomas COEX / AFP)

Kuigi näiteks Reformierakonna poliitikute seas valitseb Lääne-Euroopa “poliitbüroode” sarnaselt veendumus, et “liberaalse demokraatia” võimule loksutanud maailmakord ja selle teetähised on muutumatud, on maailm lühikese ajaga siiski põhjalikult muutunud.

“Traditsiooniliste ja isiksustest koosnevate poliitiliste eliitide aeg tundub olevat möödas, nende asemele on tulnud näotud ja sootud ning täiesti isikupäratud  juhid, kes postilt kadudes ununevad samal hetkel ning neist ei jää maha isegi mõnd ajalukku läinud ütlust. Lava taga askeldavad see-eest aga neid esile toovad ja neid vajadusel vahetavad nukujuhid, kes ise varju eelistavad ja kelle tegemistest keegi midagi ei tea – kui keegi püüabki midagi asjalikumat teada saada või öelda, siis samadele nukujuhtidele kuuluv meedia teeb nad otsekohe maatasa. Hea elu on otsa saanud, avalikult välja öelda seda ei juleta…” kirjutab ajakirjanik Andres Raid.

Oluline on just viimane lause, sest Lääne heaoluühiskond hakkab tänu massimigratsioonile, kliimahüsteeriale, pandeemiale ja Ukraina sõjale olematusesse vajuma – raha lihtsalt saab otsa, sest probleeme on palju ning hüsteeria ja valearvestused nõuavad oma osa. Seetõttu hakkab maailma poliitiline eliit varju hoiduma ja laseb musta töö kellelgil enda eest ära teha.

Muidugi on maailma juhtfiguuride seas endiselt palju tugevaid tegelasi, nagu näiteks Prantsuse president Emmanuel Macron ja Ungari peaminister Viktor Orban, kuid Saksamaa uus kantsler Olaf Scholz tundub juba olevat üks neist, kelle kohta ütleb Andres Raid: “…nende asemele on tulnud näotud ja sootud ning täiesti isikupäratud  juhid…” Scholzi rapsimised Ukraina ümber näitavad, et see mees Saksa riiki kindla käega ei juhi. Ilmselt on selliseks poliitikuks ka praegune Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, kes Saksamaa kaitseministriks olles laostas Bundeswehri, kuid sai pärast juhtima Euroopa suurimat ühendust – tõenäoliselt teatud jõudude marionetina.

Eliitide varjupugemine on põhjustanud uue nähtuse, kus maailmas on alanud naiste valitsemine poliitikas ja sealhulgas riikide eesotsas – analüütikud on hoiatanud selle eest, et naiste esilekergitamise taga on vanematest rikastest meestest koosnev maailma eliit, kes näeb, millistesse raskustesse on sattumas kogu maailm, ja ta paneb naispoliitikud “tanki”, selleks, et mitte ise kollapsi hetkel võimul olla.

Naisõigusluse õitsengu ajal neelavad naised selle sööda kergesti alla ja muutuvad manipuleeritavateks – nende esiletõstjad kinnitavad neile, et naiste päralt on tulevik, ka nemad on seda mõistnud ja toetavad naisi, võtku nemad poliitiline võim… ja hiljem lisatakse, et meie kõigi ühistes huvides oleks vaja see ja see ära teha. Arvatavasti serveerib eliit oma soovid naisliidritele just nii, et nood peavad neid oma mõteteks.

Hüsteerilist kliimavõitlust ei algatanud mitte teadlased, kes arvutustele ja faktidele tuginedes oleksid auditooriumide ees tõestanud, et Maa kliima on katastroofi veerel – see sõnum lasti maha hõigata autismispektri häiretega koolitüdrukul, kes oli kõige ehtsaim tankist. Kui kliimahüsteeria ära vajub (mis ongi tänu pandeemiale, Ukraina sõjale, rahapuudusele ja hiljem välja tulnud majanduskaalutlustele juhtumas), siis selgub, et seda polegi algatanud mitte keegi peale Rootsi koolitüdruku. Eliit tahtis maailma kliimavõitlusega ümber kujundada, see läks luhta, aga ainus nimi, mis sellega seondub, on Greta Thunberg.

Mõistagi pole kõik naised manipuleeritavad ja paljud lülituvad ise poliitilistesse mängudesse, kuid naiste võim on feministidele sedavõrd magus sööt, et nendega manipuleerida on lihtne – eriti kui nad satuvad võimul olles olukorda, kus oma ideede elluviimiseks tuleb toetuda eliidile ja too esitab vastunõudmised.

Hea näide on Soome peaminister Sanna Marin, kes on tavaline kena ööklubides pidutsemistest lugu pidav noor naine – kas keegi usub, et ta on Soome “raudne leedi”, kes juhib riigis toimuvaid protsesse? Pigem on ta siiski tankist, kes pandi Soomet juhtima suurte kriiside ajal, et just tema teeks ebapopulaarsed otsused.

Veelgi parem näide on Eesti peaminister Kaja Kallas, kelle taga on raudselt tema staažikast poliitikust isa, kes paraku esindab siiski vaid reformierakondlikku mõtlemist. Tütar ise tarkusega ei hiilga – tema peamine jutt Riigikogus küsimustele vastates on see, et tal pole vastavat paberit kaasas – kõiges, milles ta paberile toetuda ei saa, läheb peaminister ruttu sassi.

Nii ongi Kaja Kallasele loodud imidž hoopis välismeedias, kus ta kauni naisena saab särada, seal on võimalik esitada puhtalt ainult päheõpitud teksti, pääseda ebamugavatest küsimustest ja näidata ennast asjalikuna – sisepoliitikas aga koorub see kard ruttu maha ja jääb rumal inimene. Kaja Kallas on hüpiknukk ja kindlasti mitte Eesti poliiteliit, seda Kallaste poliitperekonda kuulumisest hoolimata – rumalad eliiti ei sobindu.

Reformierakonnas on hästi näha, kuidas pärast Kaja Kallase esilekerkimist taandus vana kaardivägi (Ligi, Randpere) tagatuppa ja laseb peaministril ullikest mängida, kui too Bangladeshi külade koroonavõitlusest räägib või nimetab eestlaste protsendiks rahvastikus 85 – tegelikku poliitikat suunavad tõenäoliselt hoopis nemad. Põlglikku suhtumist Kaja Kallasesse on erinevatel aegadel välja näidanud nii  Jürgen Ligi kui ka näiteks Andrus Ansip. Kaja Kallas on Reformierakonnale piksevarras, kes maandab poliitoravate pihta visatud välgud ja headel aegadel toob erakonnale naiselikkusega sära. Ainult Kaja Kallas ise usub, et ta on hea peaminister ning seda sisendab talle ka peavoolumeedia, et ta liiga kergelt ei murduks.

Eestis pole näha, et naised võimu ja valitsemisega paremini hakkama saaksid kui mehed, mille tõestuseks on Anneli Oti taandumine, Liina Kersna skandaali sattumine, Maris Lauri kujunemine sõnavabaduse ahistajaks, Keit Pentus-Rosimannusega kaasas käiv Autorollo taak, mis ei luba teda tõsiselt võtta ja nii edasi. Kriisides põrumine on lihtsalt nende kaela jäetud ja ilmselt mäletatakse neid tulevikus vaid nii: “Ahjaa, oli selline küll!” Erandiks on muidugi Kaja Kallas, keda mäletatakse jutu järgi, et tema eliitvanemad toimetulekutoetusi ei vajavat – nagu mäletatakse kõiki reformipoliitikuid nende rumalate ütluste järgi a la “viie rikkaima riigi hulka”.

UU

Exit mobile version