Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison kritiseeris teravalt Euroopa Liitu, öeldes, et seal tahetakse nautida mugavat elu ning hoiduda konfliktidest mistahes hinna eest.
See-eest on EL varmas vorpima igasuguseid resolutsioone ja hukkamõiste, mis tegelikult kedagi ei morjenda. Muide, pidev kellegi või millegi hukkamõistmine on kombeks saanud ka Eesti liberaalsetele poliitikutele. Mitte et see vale oleks, aga see on mõttetu.
Kui EL on millegagi kasuks tulnud, siis ehk majanduskoostöö osas, aga sealgi on igal ühel oma huvid ja Suured Peetrid nosivad lõppkokkuvõttes ikkagi Väikeste Peetrite toidukotid tühjaks, andes hiljem oma ülejäägid neile. Poliitiliselt aga pole EL maailmas mingit arvestatavat mõju saavutanud.
Euroopa Liit loodi algselt Euroopa Söe- ja Teraseühendusena, mille eesmärgiks oli ka jälgida, et keegi vargsi sõjaks ei valmistuks. Hiljem muutus see Euroopa Majandusühenduseks, nüüd aga tahab teatud seltskond liidu impeeriumiks muuta, et nii võimsamaks tõusta. Rahvusriikide liidus kukub see plaan kindlasti läbi, kasvõi Saksa-Prantsuse konkurentsi tõttu, aga totalitarismi struktuuride väljatöötamine juba käib.
Kogu oma eksistentsi jooksul ongi EL toiminud kõigest majandusliiduna ega ole poliitikas midagi päästa suutnud – Euroopas toimusid Balkani sõjad koos Srebrenica genotsiidiga, ühes massimigratsiooniga saabus mandrile islamiterrorism, Vene eriteenistused mõrvavad dissidente otse Euroopa pealinnades, teised kultuurid võtavad kristliku kultuuriruumi üle ja nii edasi. Julgeolekuliselt on EL põrunud.
Sõnu tehakse palju nii EL-is, ÜRO-s kui ka teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, aga kasutegur on väike. Kui Myanmari hunta ikka otsustab tsiviilvõimu kukutada, siis arvestab ta juba ette rahvusvahelise reaktsiooniga, õigemini selle jõuetusega. Venemaa on Krimmi ja Donbassi osas Lääne üle ainult naernud.
Jaak Madison tõi välja, et suuremat sõda pole Euroopa (täpsemalt Lääne-Euroopa) 75 aasta jooksul kogenud ning et viimased kolm põlvkonda on saanud mõnusalt elada. Tema hinnangul on toonud see kaasa absurdsete probleemidega tegelemise, seda utoopilise roheleppe, näilise võrdsuse ja massimmigratsiooni soosimise näitel.
„Kui elu on liiga hea, hakkavad inimesed uusi probleeme välja mõtlema,“ sõnas Madison ja märkis, et need teemad nõrgestavad Euroopa Liitu. „Vaenulikke militaarjõudusid ei huvita Euroopa Parlamendi resolutsioonid ega karmid sõnad, vaid lihtsalt jõud.“
Et enda eksistentsi õigustada, tegelebki EL pseudoteemadega – selleks sobib Greta Thunbergi kliimahüsteeria, LGBT “õiguste” kaitsmine, liikmesriikide kiusamine ja muud “võitlused”, milleks ei pea ennast tugitoolist püsti ajama, neid saab mugavustsoonist pidada.
Hiljuti ütles Eesti roheliste liider Izmailova, et Riigikogus olevat kibestunud vanamehed – seda oleks ta pidanud ütlema just ÜRO, EL-i ja paljude selliste rahvusvaheliste organisatsioonide kohta, mida juhivad vasakpoolse hipikasvatusega mehed-naised, kelle maailmavaate on kujundanud 1960-1970. aastate seksi- ja muud revolutsioonid.
Need inimesed on kogu elu juhtinud vasakpoolseid poliitilisi võitlusi, pole kunagi reaalset tööd teinud, vaid on algul olnud barrikaadidel, pääsenud mitmel pool võimule, roninud riiklikesse ja rahvusvahelistesse struktuuridesse, kus edendavad edasi vasakagendat, nad saavutanud teatud jõukuse, mis lubab neil elada kodanlase elu, aga ikkagi juhtida vasakpoolseid.
Enamikul neist ei ole lapsi ega peret, on vaid karjäär, milles on nad oma kivinenud vaadete ja suutmatu pseudotegevusega ajale jalgu jäänud, kuid püsivad juhtpostidel edasi, juhtides mõttetuid asendustegevusi, mida on EL-is, ÜRO-s ja mujalgi hästi näha.
El-ist on saanud suur bürokraatlik moodustis, mis vaarub savijalgadel ja otsib õigustust eksistentsiks, põrudes siiski ka pandeemias. Sama käib enamiku rahvusvaheliste organisatsioonide kohta.
UU