Lätis on Rail Balticu (RB) raudteehituse osas algatatud eriuurimine toonud päevavalgele rida hämmastavaid üksikasju – muuhulgas pole keegi poliitikutele ega ametnikele andud volitusi hakata rajama megakalleid sõlmjaamu. Projekt võidakse Lätis üldse teadmata ajaks külmutada, sest kusagilt on vaja leida järgmistel aastatel metsik rahasumma, 7,6 miljardit. Meil teeb valitsus aga jätkuvalt nägu, et probleemi pole, kuigi ilma Lätita muutuks RB absoluutseks mõttetuseks.
Lätis tänavu juunis algatatud eriuurimine Rail Baltica (RB) raudteeprojekti asjus on päevavalgele toonud rahapõletamise, mida psühhiaatrid nimetaksid ühtlasi suurusluuluks. Lätis ütleb seega üha enam poliitikuid, et RB viib riigi pankrotti.
Kõige hullem on olnud nigel koostöö kahe maa vahel, sest kui Läti ei suuda projektiga jätkata, kujuneb meil näiteks Ülemistele ehitatav 200 mln eurone megaterminalgi lihtsalt juhmi rahapõletuse ausambaks. Rääkimata igasugustest juba valmis tehtud teeviaduktidest ja ökoduktidest.
Puudu üks Eesti riigieelarve
Mäletatavasti kõlas juunis häirekellana kolme Baltimaa riigikontrolöride ühisaruanne, mille järgi on Rail Balticu (RB) maksumus seitsme aastaga neljakordistunud ning selles võib sõltuvalt projekti ulatusest tekkida 10–19 miljardi eurone eelarvepuudujääk. Võrdluseks, et Eesti tänavuse riigieelarve kulude pool moodustab 17,7 miljardit. Eestis on vaja projekti lõpetamiseks lisaks 2,7 miljardit, Lätis 7,6 ja Leedus 8,7 miljardit eurot.
Seega on kolmel Baltimaal vaja perioodil 2025-30 RB jaoks kokku välja „muneda” umbes terve Eesti riigieelarve. Ja seda olukorras, kus mitte ainult Eestis vaid ka Lätis ja mõnevõrra vähem ehk Leedus valitsus muudkui kulusid kärbib ja kokkuhoidu taga ajab.
Vastuses Eesti Riigikontrollile teatas meil raudtee-ehitust arendava firma RB Estonia OÜ juhtkond, et summa neljakordistumises olevat süüdi nii hüperinflatsioon kui alates 2017. aastast lisandunud kõikvõimalikud suured jaamaarendused nagu näiteks Ülemiste ja Pärnu.
Põhimõtteliselt on neil muidugi õigus. Ainult et kui Eesti valitsus on megakallinemise osas vaid õlgu kehitanud, ja peab RB juurde tekkinud väga kalleid „lisakehi” normaalsuseks, moodustati Läti parlamendis ehk seimis juunis kiiresti eriuurimiskomisjon Andris Kulbergsi juhtimisel.
Kallinemises korruptsiooni tunnused
Erinevalt meist ei peeta Riias normaalseks, et projekt on paisunud nagu pärmi peal, ähvardades muutuda vähkkasvajaks, mis kogu riigist elu välja imeb. Tööle pandi ühtlasi prokuratuur, sest kogu selles megakallinemises võib leiduda korruptsiooni tunnuseid. RB ehituse üle otsustajate, teedeministeeriumi ja teatud poliitikute ringi sidemed on olnud aastate jooksul lihtsalt niivõrd läbi põimunud.
Kui jätta kogu muu RBga seotud segapudru kõrvale, siis märkimisväärne on ainuüksi juriidiline asjaolu, et 2017. a Läti seimis ehk parlamendis ratifitseeritud projekti dokumentides pole sõnagi juttu kuulsatest Riia sõlmedest või muudest ülikallitest lisaehitustest. Teisisõnu, raudtee megakalli juhtimise kohta läbi Riia ja lennujaama juurest läbi pole poliitikutel ja ametnikel olnud tegelikult volitusi.
Sama võib muidugi öelda Eesti kohta. Kogu rahvale on RB juurde või külge poogitud lisajaamadega pandud meeletu rahaline koormus, sest edaspidi tuleb kõike seda veel ülal pidada. Mis alusel? Kuidas? Miks? 2017. a meiegi Riigikogu menetlusest läbi käinud projektis on juttu vaid põhitrassist.
Kui Lätis vähemalt küsitakse neid küsimusi, siis meil valitseb suhteline vaikus. Teatavasti on rahvast uinutatud jutuga, et 85% ehituskulust katab Euroopa Liit. Jutt on seega küll vaid põhitrassi kulust.
Põhimõtteliselt on rängim süüdistus, mis nüüdseks Lätis tõstatanud, et rida poliitikuid ja ametnikke on aastaid avalikkusele valetanud, salates lisaks ka valitsuste eest maha projekti hüppelist kallinemist.
Nõnda nagu sõnas seimis korraldatava eriuurimise juht Andris Kulbergs ühes augustikuises intervjuus uudisteettevõttele BNN, ei sisaldanud näiteks 2016. a valitsuskabinetile esitatud ülevaade rahalist külge. Seal oli vaid kirjas, et see ei mõjuta riigieelarvet. Kuid nõnda väites valetati.
Rail Baltic kui „soovide puu”
Taolised kogu riigi toimimist ja tulevikuski väga palju eelarvet mõjutavad otsused RBga kaasa käivate megaehituste kohta võeti Kulbergsi sõnul vastu kitsas ametnike ringis. Ilmselgelt said nad kusagilt poliitilise, nagu tänapäeval moes öelda, sisendi. Ainult et nüüd on kõik käed puhtaks pesnud. Läti ees seisab lihtne valik: kas distantseerida end megarajatistest, või RBl koos riigiga reibast vilet andes pankrotti sõita. Või siis kogu ühiskond ja majandus aastate viisi oimetuks kärpida. Ja seda kõike vaid ühe raudtee nimel.
„Nii on see lumepall kasvanud juba aastaid: igaüks tuli oma poliitilise innuga, oma tahtmisega,” rääkis uurimiskomisjoni juht Kulbergs BNNile. „Nii-öelda klõpsati automaatselt valikute nupule, hindamata, mida see kõik kuumaksetes tähendab. Nii on see olnud aastaid… /…/ Tegemist on kollektiivse vastutustundetusega. Pole olemas ühte konkreetset isikut, kes vastutaks individuaalselt. Asjaolu, et sellel projektil pole selget juhti, on viinud tulemuseni, mida me täna näeme.”
Nõnda ongi kolmel Baltimaal Kulbergsi meelest ainult üks väljapääs. Minna Brüsselisse, tuhka pähe raputada ja öelda, et me ehitame siiski ainult põhiraja ehk raudtee, loobudes kallitest lisaehitustest.
Teatavasti on kolm riiki allkirjastatud dokumendi, millega on võetud oma kohustused ja vastutus Euroopa Liidu ees projekti ellu viimisel. Kulbergsi intervjuu juurde võiks taaskord meenutada, et meilgi on avalikkust uinutatud jutuga, et „hea Euroopa Liit” maksab kinni 85% RB ehitusest.
Euroopa süstib raha ainult natuke
Nii see on, ainult et veelkord: jutt käib ikkagi põhitrassist, mitte megakallitest lisadest. Euroopa võttis ainult endale kohustuse kaasrahastada jaamade disaini. Ainult et kui jõukohane on nende rajamine ja ülal pidamine pikemal perioodil – seda pole poliitringkondades või ministeeriumites analüüsitud, vaid on kukutud neid kohe valmis ehitama.
„On rumal arvata, et see on Euroopa projekt,” rääkis Lätis eriuurimist juhtiv Kulbergs. „Ei, see on meie projekt! Kui me lõpuks tajume seda meie enda rahastatud projektina, ja teadvustame, et Euroopa ainult süstib raha siia-sinna, siis alles saame naasta tegelike ehitustööde juurde, ja suudame mõista, mida me vajame, ja millised on reaalsed võimalused. Seda, et meil on palju vaja, ei tähenda, et me saame seda endale lubada. Oleks ju ilus kui ehitataks piirkondlikud jaamad, ja tore oleks Riiast rongiga läbi sõita, aga küsimus on selles, kas me saame seda endale lubada? Sellist küsimust pole keegi küsinud ega hinnanud…”
Nüüd meenutagem veelkord, et Lätil on puudu 7,5 miljardit. Kust või kuidas see summa leida, pole sealsetes valitsuskoridorides õrna aimugi. Räägitud on välisinvestorite otsimisest. Kaudsemalt on need muidugi ka meie puudu olevad miljardid, sest vaid Eesti riigipiirini pole mõtet RBd rajada.
Näitena, kuidas RB on Riias lisadega üle pingutatud, võib tuua pagasikorruse loomise ja RB väga kalli tassimise lennujaama juurest läbi.
Lennujaamas peaks selle idee järgi reisija oma pagasi enne rongile minekut ära andma. Seejärel pannakse kohvrid automaatselt lennukisse ja need jõuavad RBga sõitja sihtkohta, kus iganes see ka ei asuks. Nii on kavandatud rajada jaama terve keldrikorrus pagasi sorteerimiseks. Kõlab hästi, aga paraku ütleb üks uuring, et ainult 2% Rail Balticu reisijatest valiksid sellise teenuse ja need 2% võiksid ilmuda 2056. aastaks!
Kas hirm või hoolimatus?
Üha enam Läti poliitikuid küsib, miks üldse on vaja sellist hiigelmoodustist nagu RB läbi terve Riia kesklinna lennujaama lohistada, kui rongijaama ühenduse õhuväravaga saaks luua tavalise trammi või bussiga?
Läti Vabariigi endine transpordiminister Jānis Vitenbergs on ühes hiljutises intervjuus lausunud: Euroopa Komisjon juba ammu selgelt öelnud, et ELi vahendeid ei kasutata juurdepääsuteede, piirkondlikke jaamade ja kaubatöötlemisparkide rahastamiseks.
„Ma ei tea, kas see oli minu eelkäijate hirm või lihtsalt hoolimatus, et valitsuse ja ühiskonna eest jäeti saladusse info tegeliku olukorra kohta,” sõnas Vitenbergs. „Ma ei oska seda seletada.”
22. oktoobril teatas Läti peaminister Evika Siliņa ootuspäraselt, et ei näe 2025. aasta riigieelarves võimalust RB-le lisarahastust leida.
Peaministri sõnul on valitsus niigi sunnitud kärpima erinevate ministeeriumide haldusalade eelarveid 50 miljoni euro võrra. „Ma ei saa aru, kuidas me saame endale lubada Rail Baltica jaoks täiendava rahastamise leidmist,” ütles Siliņa.
Poliitiku sõnul on parlamentaarne uurimiskomisjon jõudnud järeldusele, et Riia pearaudteejaama valmimine nõuaks riigieelarvest 114 miljonit eurot. Teisisõnu, kaks korda nii palju, kui ministeeriumid oma haldusalast on sunnitud niigi kokku hoidma.
Kui nüüd Eestit Läti taustal võrrelda, siis nagu öeldud, on meil vaja väiksemat summat: 7,6 miljardi asemel „kõigest” 2,7. Ehkki korrakem taas: Lätis puudu olevad miljardid on ka meie omad.
Toimunud on muidugi täpselt seesama mis Lätis ehk siis RB kasvamine lumepallina. Kogu selle kavandatava kolossi ehitamine ja ülal pidamine jääks meie kõigi ehk maksumaksjate kanda. Rääkimata looduse kahjustamisest, sest põhitrassi ehituseks on ju vaja uusi karjääre avada.
Teisalt, kui aega tagasi kerida, siis esimene tõsisem visioon Rail Balticast, mille pani 2011. aastaks kokku Briti konsultatsioonifirma Aecom, oli veel suhteliselt mõistlik. See tähendas maksimaalset olemas oleva trassikoridori ära kasutamist, ja mitte mingit meeletult kallist liigliha kogu selle projekti juures. RBd nähti siis veel vaid rahvusvahelise kiirühendusena – ilma hulga uute kallite lisajaamadeta.
Esimene visioon: ei mingeid hüperterminale
2011. a kirjutati ajalehes: „Selleks et rahvusvaheline raudteeühendus Rail Baltic läbi Pärnu teostuks, tuleb leida Eestil endal 440 miljonit eurot.” Milline tilluke summa, kas pole.
Teatati veel, et praegu peaksime juba saama rongiga Berliini sõita: „Reaalselt võib uue raudtee ehitamisest ja kasutusele võtust rääkida 2020.–2025. aastast, enne seda peab planeerima ja projekteerima.”
Toonased lennukad ideed kutsuksid praegusajal esile muidugi vaid homeerilist naeru, näidates, et kui infraehituste mõttekus peaks vastu pidama läbi aastakümnete, kui mitte sajandite, siis RBl pole seda küll sendi eestki.
Rong pidanuks 2011. a visiooni järgi väljuma kuuel päeval nädalas iga kahe tunni tagant alates kella kuuest ja lõpetades südaöö paiku. Vaid pühapäeval oleks liiklussagedust vähendatud, et teha hooldustöid. Eeldusel, et rööpad kulgevad edasi Poola, pidanuks reisirong Varssavisse jõudma ligikaudu kuue tunniga.
Aga vähemalt püsisid 2011. a jalad mingilgi kombel maas. Raudteele oli kavandatud Eestis vaid kolm sõitjate peatust: Tallinnas Balti jaamas, Tallinna lennujaama lähedal ja Pärnus. NB! Ilma lisanduvate hüperterminalideta.
Edasi üks jaam Lätis Riia terminalis ja kaks Leedus: Palemonases Kaunase keskuse ja lennujaama jaoks, ja viimane Baltimaades olnuks Panevèzyses. Seega ei mingeid suurehitusi Eestis ja Lätis.
Milline on praegune seis, paistab Eestis raudteed arendava Rail Baltic Estonia OÜ selle suvistest selgitustest Eesti Riigikontrollile.
· Esimeses etapis on lisandunud Ülemiste ja Pärnu rahvusvaheliste reisiterminalide rajamine täismahus. Esimene neist hinnaga 200, teine 45 mln eurot.
· 12 kohalikku peatust jaamahoonete ja neid ümbritseva taristuga.
· Lisandunud on mitmeid ökodukte (+8), looma- ja jalakäijate tunneleid (+7).
· Juurde on tulnud Pärnu kaubajaam ja Soodevahe kaubajaam.
· Osad teeviaduktid on muudetud suurteks liiklussõlmedeks: nt Kangru ja Kohila.
Praegusel (globaal)poliitilisel ja majanduslikul taustal jääb üle küsida: kust kohast võetakse need inimesed, kes hakkaksid kasvõi nendest 12 lokaalsest jaamast RB rongide peale käima – olgu peale, et lokaalrongidele? Kust kohast peaksid kasvõi Pärnusse, mille tühjadel tänavatel vilistab sügistalvisel ajal vaid tuul, ilmuma need inimesed 45 mln eurost terminali kasutama? Kust kohast peaks pärinema kaup, mille jaoks on tarvis ehitada suuri kaubajaamu? Samamoodi nagu lätlased, peaksime küsima meie: kas oleme tõesti võimalised lisaehitised ilma Euroopa toetuseta mitte ainult kinni maksma, vaid püsikulude kaudu ka ülal pidama ja remontima? Koos trassi kuludega mitusada mln eurot aastas per riik?
Ise analüüsitakse iseennast
Lätis paneb uurimiskomisjon nüüd pahaks, et RB teemasid käsitles ja otsustas kitsas ring teedeministeeriumi ametnikke ja nendega seotud poliitikuid. Sama peegeldub tegelikult RB tasuvusuuringus, mille värskeima kätte saadava versiooni on koostanud „ühisettevõte RB Rail AS koostöös ettevõtteväliste rahvusvaheliste konsultantidega”. See on nagu stseen „Hukkunud alpinisti hotellist”: ise tulime endale peale, ise uurime iseennast ja põhjendame endale enda vajalikkust.
Tasuvusuuringu järgi peaks raudtee perioodil 2030-46 teenindama kogu ulatuse peale kokku 51,7 mln reisijat. Kõike seda arvestuse juures, et kogu Baltimaade rahvaarv on veidi üle 6 mln ja mitte kuhugi ei kao ei kao maanteetransport ega lennuliinid.
Raudtee tegevus- ja hoolduskulud tuleksid seejuures kolme Balti riigi peale kokku 500 mln eurot aastas, ja EL selleks sentigi ei eralda. 300 mln eurot peaksid Baltimaad taguma veel lisaks rongide soetamisse, kusjuures siiamaani pole otsustatud, millised need peaksid olema, ja kas need tuleks osta või liisida.
Projekti jaoks lisaraha leidmine riigilaenu kaudu on leebelt öeldes küsitav, sest Eestigi riigieelarve valitsemissektori puudujäägiks ennustatakse 2025. a 5,3% (ei tohiks ületada 3%). Mitte ühegi Baltimaa riigieelarve strateegias ei ole muide RB kulude suurenemisega järgnevatel aastatel arvestatud.
Kui aga projekti rahastamine hakkab „puksima” – aga Lätis on see juba juhtunud – võidakse EL toetusest samuti ilma jääda, sest viivitamine tähendab reeglite rikkumist.
Eesti saatus otsustatakse Lätis?
Kõige selle taustal on mõistetav, miks üha rohkem Läti poliitikuid otsivad sõnu „Rail Baltic” kuuldes taskust rahustitablette. Meie endi vaoshoituses – et mitte öelda juhmuses – aga hakkame alles Riigikogus eelnõud hääletama, kas peaks looma lätlaste eeskujul eriuurimiskomisjoni või mitte. Pool aastat aega on aga maha magatud. Lätis pooldas juunis eriuurimist muide nii koalitsioon kui opositsioon.
Kuna RB hakkas rööbastelt maha jooksma juba umbes kümmekond aastat tagasi, kui „suured ehitajad” valitsustes kukkusid hiigeljaamu välja mõtlema, võite ise arvata, kuidas ettepanekusse asja uurida Stenbocki majas suhtutakse.
RB rahahäda taustal võib ühtlasi aru saada, miks valitsusel on kibekiire fosforiidi kaevandamisega. Kliimaministeerium on hinnanud, et jutt võiks käia kolme miljardi eurosest kasust. Umbes sama palju on vaja RB Eesti osa valmis ehitamiseks koos kõikide hüper- ja lisajaamadega.
Võimalik seega, et kogu Eesti (looduse) saatus otsustatakse ära Riias ja sõltub Läti poliitikute julgusest pidurit vajutada ning nimetada asju õigete nimedega.
Virkko Lepassalu