ÜRO jätkab kliimapaanika surnud hobuse piitsutamist. Olemasolev 1,5-kraadine eesmärk on väidetavalt kättesaamatu, kuid kliimafanaatikud esitavad juba oma järgmise nõudmiste nimekirja. Seekord peaks maailma šokeerima 2,8-kraadine globaalne soojenemine. See on hämmastavalt “täpne” prognoos, mis põhineb mittetäielikel ajaloolistel mõõtmistel, statistilistel arvutustel ja eeldustel aastakümnete pikkuse tuleviku kohta.
2,8 kraadi! ÜRO teab juba, kui palju Maa praeguste poliitiliste tingimuste juures selle sajandi jooksul soojeneda võib. Isegi kümnendkoha täpsusega. Asjaolu, et keegi ei tea, millised tehnoloogiad eksisteerivad aastal 2100, milline näeb välja maailmamajandus või milliseid energiaallikaid inimkond siis kasutab, ei näi selliste numbrite suhtes entusiasmi vähendavat. Peaasi, et kliimaarvuti sülitab välja muljetavaldava numbri.
Veelgi suurem netonull
ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP) (rahalistes raskustes olev ÜRO kliimaalarmi tekitav organisatsioon IPCC ei ole ilmselt piisav kliimapaanika levitamiseks) alustab oma uue „Heitkoguste lõhe aruandega 2026“ taas rünnakut niinimetatud kasvuhoonegaaside globaalsete heitkoguste vastu. Neid heitkoguseid tuleb 2030. aastaks vähendada 18 protsenti võrreldes 2025. aastaga, 45 protsenti 2035. aastaks ja vapustavad 69 protsenti 2040. aastaks.
14 aasta jooksul peaks inimkond vähendama oma praegusi heitkoguseid enam kui kahe kolmandiku võrra. See kujutab endast hiiglaslikku ümberkujundamist energiavarustuses, tööstuses ja majanduses, et tagada etteantud globaalse temperatuuri läve lõplik allalöömine.
Aga vaatame neid salapäraseid 2,8 kraadi lähemalt. Keerulised arvutused algavad selle numbri tähendusest endast. See ei ole tegelikult mõõdetud temperatuur, vaid pigem modelleeritud muutus võrreldes niinimetatud eelindustriaalse tasemega – mis muide langeb ligikaudu kokku väikese jääaja lõpu algusega. See nõuab muuhulgas kahte asja: ajaloolist kontrollväärtust ja tulevikuprognoosi. Esimene rekonstrueeritakse mittetäielike andmete põhjal, teine arvutatakse keerukate mudelite abil.
Kõik põhineb numbrite äraarvamisel
Ajaloolise võrdlusalusena kasutatakse tavaliselt perioodi 1850–1900. Sel ajal polnud satelliite ega tänapäevaseid globaalseid mõõtmisvõrke. Suur osa Aafrikast, Aasiast, Lõuna-Ameerikast ja polaaraladest olid mõõtmistehnoloogiaga vaevu kaetud. Aga ookeanide kohal? Olukord oli veelgi hullem. Lõppude lõpuks katavad need umbes 70 protsenti Maa pinnast. Seetõttu peavad teadlased globaalse võrdlusväärtuse rekonstrueerimiseks toetuma ajaloolistele ja vaevu kontrollitavatele mõõtmistele, statistilistele meetoditele ja parandustele.
Rahvusvaheline kliimapoliitika rajab oma kuulsad temperatuurieesmärgid sellele alusele. Ajalooliste andmete lünki käsitletakse arvutuslikult (vastavalt omaenda ideoloogilistele suunistele?), piirkondlikest temperatuurihälvetest arvutatakse keskmised, et luua globaalne keskmine, ja seejärel võrreldakse neid tulevikustsenaariumidega, mis põhinevad ebapiisavatel ja mõnikord ebausaldusväärsetel andmetel. Selle tulemuseks on need kümnendikud kraadi, millega ÜRO õigustab oma poliitilisi nõudmisi.
Fantaasianumbrid ja pseudomatemaatika
Globaalne keskmine temperatuur ise on samuti statistiline konstruktsioon. See ühendab temperatuuri kõikumisi täiesti erinevatest maailma piirkondadest. Sahara, Arktika, Vaikne ookean ja Kesk-Euroopa panustavad kõik samasse mõõdikusse. Seega, kui inimese pea on sügavkülmas, tema keha on kuumaveevannis ja jalad on kaetud jääkuubikutega – millist keskmist temperatuuri nad tunneksid? Arvutatud keskmine ei kirjelda ei temperatuuri, mis tegelikult valitseb kõikjal Maal, ega ka õhumasside füüsikalise tasakaalu temperatuuri erineva temperatuuri ja niiskusega. Sellest hoolimata on see väga globaalne indeks ülendatud keskse poliitilise võrdlusaluse staatusesse.
Eriti paljastav on see, kuidas ÜRO ise oma arvutusmeetodeid kasutab. UNEPi 2025. aasta aruandes langes prognoositud soojenemine tolleaegsete poliitiliste meetmete alusel eelmise aasta aruandega võrreldes 3,1 kraadilt Celsiuse järgi 2,8 kraadini. UNEPi andmetel oli sellest paranemisest vaid kümnendik kraadi tingitud metodoloogilistest muudatustest. Selleks piisas arvutuspõhimõtete läbivaatamisest.
Rohkem numbrimänge
ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP) on oma väljavaateid muutnud ja viimases aruandes neid veelgi halvendanud. Praeguse poliitika jätkudes prognoosib UNEP selle sajandi jooksul kuni 2,8 kraadi Celsiuse järgi soojenemist; riiklike kliimalubaduste täieliku rakendamise ja võrreldavate lisapingutuste korral on see näitaja 2,6 kraadi. ÜRO Keskkonnaprogramm nimetab selle nihke mõne põhjusena USA lahkumist Pariisi kokkuleppest ja varasemate heitkoguste muudetud hinnanguid.
See tõstatab küsimuse, kui palju poliitilist kindlust sellistest arvudest tegelikult tuletada saab. Isegi metoodika muutus võib prognoosi nihutada kümnendiku kraadi võrra. Samamoodi mõjutavad muutusi pilvede üldises arengus, miljardeid aastaid kestnud looduslikes tsüklites meie päikesesüsteemis ja vulkaanilises tegevuses. Sellest hoolimata esitab ÜRO oma stsenaariumid kraadimõõtmistega, mis on hinnatud kümnendkohtade täpsusega, mille eesmärk on jätta avalikus arutelus mulje erilisest täpsusest.
Nõuded kliimahüsteeria diktatuuri järele
Veelgi tähelepanuväärsem on lähenemine olemasolevale 1,5-kraadisele eesmärgile. UNEPi andmetel pole see eesmärk enam niikuinii saavutatav. Kliimafanaatikute jaoks on tagajärjeks veelgi drastilisemad ja ulatuslikumad heitkoguste vähendamised! Ja kuna sellest üksi ei peaks piisama, arvutab ÜRO juba selle sajandi jooksul atmosfäärist püsivalt eemaldatava umbes 320 miljardi tonni CO2, et vastava stsenaariumi kohaselt langeda temperatuur uuesti alla soovitud läve aastaks 2100.
Samal ajal kui ÜRO manipuleerib ajalooliste rekonstruktsioonide, globaalsete keskmiste ja pikaajaliste tulevikustsenaariumidega eelduste põhjal, nõuab see uue kliimareligiooni nimel poliitikalt ja ettevõtetelt kaugeleulatuvaid otsuseid. Energiavarustus, tööstus, transport ja põllumajandus peaksid end joondama utoopiliste temperatuurieesmärkidega, mille arvutusmeetodeid pidevalt muudetakse.
Seega on oluline küsimus, miks just need loomupäraselt ebakindlad mudelprognoosid tõstetakse üha uute poliitiliste sekkumiste võrdlusaluseks. Milliseid kulusid nõutavad meetmed kaasa toovad? Milline on nende mõju tööstuse konkurentsivõimele, töökohtadele ja energiahindadele? Ja millist tegelikku kasu need nende koormustega võrreldes toovad?
Kuid nendele küsimustele keskendumise asemel keerleb rahvusvaheline kliimamuutuste debatt jätkuvalt kümnendiku kraadi püüdlemise ümber. Praegune eesmärk on kättesaamatu ja järgmised meetmed on juba ette valmistatud. Kui olemasolevad eesmärgid ebaõnnestuvad, arvutatakse välja uued stsenaariumid, mis nõuavad veelgi suuremaid pingutusi. Ja kõik see põhineb ebapiisavatel andmetel, eeldustel ja soovmõtlemisel.
Allikas: Report24 News