Kui tahame pidurdada võimu koondumist partokraatliku kliki kätte, siis tuleb seadustada rahvaalgatus, leiab EKRE aseesimees Henn Põlluaas.
Põhiseaduse kohaselt on kõrgeima võimu kandja riigis rahvas. Tegelikkuses on meil aga piisavalt alust väita, et rahvas on poliitilise otsustamise juurest kõrvale tõrjutud ning riigivõimu on enda kätte haaranud väike parteiline ringkond.
Viimase 20 aasta jooksul on korraldatud ainult üks referendum [hääletus EL-i astumise üle], ehkki küsimusi, mille puhul oleks pidanud kuulama rahva arvamust, on olnud palju.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kogutud 40 000 allkirja massiimmigratsiooni teemalise rahvahääletuse korraldamiseks lendasid pärast nende üleandmist Riigikogu spiiker Eiki Nestorile pikema jututa piltlikult prügikasti. Rahvusringhääling vaikis allkirjad üldse olematuks ning multikulturistid tembeldasid allkirjade kogumise vihateoks, samastades massiimmigratsiooni vastasuse rassismiga.
Riigikogus on presidendi otsevalimise eelnõu lükatud tagasi juba kolmteist korda.
Peeter Ernits kirjeldas vasakkoalitsiooni moodustamise nõupidamist, kus arutati presidendi valimise korra muutmist. Sotse esindasid Eiki Nestor ja Andres Anvelt. Juba esimesel kohtumisel tõmbasid sotsid presidendi otsevalimise ettepanekule vee peale öeldes, et sel juhul saame samasuguse presidendi nagu Türgis, ehk siis mõne sultani. Keskerakond võttis valitsusse saades esimese asjana tagasi oma allkirjad presidendi otsevalimise eelnõult, mille nad koos EKRE-ga sisse olid andnud. Niipalju siis rahva usaldamisest ning sellest, mida arvatakse rahvast ja tema otsustusvõimest.
Samamoodi kardetakse referendumile panna kooseluseadust, homoabielu ja laste adopteerimist homopaaridele. Võimulolijad tunnevad hirmu neile mittesobivate otsuste ees ning püüavad iga hinna eest saada hakkama rahvaga arvestamata.
Rahvakogu algatuste lämmatamine
Mõistagi peab partokraatlik võimuklikk oma võimu legitiimsuse illusiooni ülalhoidmiseks varjuma demokraatia loori taha – ent looriks see jääbki. Ilmselt mäletavad kõik Harta 12 ja kuidas sellele järgnenud Rahvakogu algatused, mis taotlesid ühiskonna ja selle toimimise mehhanismide demokratiseerimist ning täiustamist, president Ilvese eestseismisel Jääkeldris lämmatati. Paljude meelest kirjutati see deklaratsioon ja korraldati Rahvakogu vaid selleks, et lasta aur välja ühiskonnas tekkima hakanud rahulolematusest valitsemisviisi ja riigi toimimise korralduse suhtes. Ühiskond nõudis ausust, avatust ja endaga arvestamist, kuid ta mängiti kavalalt üle.
Seoses kõnealuse protsessiga jättis president Ilves enda korraldatud vabakondade ja parteide ümarlauale, ning pärast seda toimunud kärajatele, kutsumata liikmeskonna suuruse poolest Eesti neljanda (varsti kolmanda) partei, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, kelle programmist Harta seisukohad justkui võetud olekski, ja hulga muid ühiskondlikku kaalu omavaid vabakondi. Otsus piirata ja selekteerida demokraatia kitsaskohtadele tähelepanu pöörava arutelu osalejate ringi näitas, et tegemist oli sammuga, mille eesmärk oligi tähelepanu kõrvalejuhtimine ja mulje tekitamine demokratiseerimisest, mitte tõsine mure Eesti demokraatia pärast.
Valdav enamus Rahvakogule esitatud ettepanekutest moonutati ja nuditi ära või lükati kohe kõrvale, nende hulgas ka kõige rohkem toetushääli saanud rahvaalgatusõigus. Rahvakogu ekspertide (Jüri Raidla, Allar Jõks, Liia Hänni) arvates ei sobi rahvaalgatus tänasesse Eesti süsteemi poliitilise kultuuri madala taseme tõttu. „Ettepaneku realiseerimine tõstaks poliitilise populismi kvalitatiivselt järgmisele tasemele ning võib lõppkokkuvõttes osutuda Eesti õiguskorda destabiliseerivaks faktoriks. Rahvaalgatuse sisseviimine võimu teostamise mehhanismina vääriks igakülgset toetamist küpse demokraatiaga riigis, milleks Eesti Vabariik käesoleval ajal veel kahjuks ei ole,“ leidsid eksperdid.
Juba 80 aastat haiged?
Mäletatavasti kuulutas Päts pärast riigipööret sarnastel põhjendustel eesti rahva „haigeks“ ning tühistas 1920. aasta põhiseadusega sisse viidud rahvaalgatuse võimaluse, mis oli sätestatud ka 1934. aastal vastu võetud vabadussõjalaste põhiseaduses. Demokraatia kaitseks, nagu riigipöörajad põhjendasid. Sarnaselt neile, kes täna väidavad, et sõnavabadust tuleb piirata liberaalsete „euroopalike väärtuste“ kaitseks. Pärast seda pole Eesti ühiskonnal rahvaalgatusõigust rahvahääletuste korraldamiseks enam olnud ja kui see sõltuks kartellierakondadest, siis enam ei tuleks ka.
Tänaseks oleme juba pea 80 aastat olnud „haiged“, kuigi vaatamata oma „poliitilise kultuuri madalale tasemele“ taastasime Eesti Vabariigi ja kehtestasime demokraatliku riigivormi. Paraku loobitakse edasistele demokratiseerimisprotsessidele kaikaid kodaratesse.
Rahvaalgatuse vastased usuvad, et rahvas ei jaksa kõrgeimat võimu kanda ning peab selle õiguse kellelegi delegeerima. Ent kui rahvas delegeerib oma võimu, siis loobub ta võimust. Kui ta loobub võimust, siis tal võimu enam ei ole. Kui tal võimu enam ei ole, pole ta ka võimu kandja ja temaga pole mõtet arvestada. See mõttekäik, küll natuke teisel kujul, kuulub algselt saksa-itaalia sotsist sotsioloogile Robert Michelsile (1876-1936). Taolisest küünilisest arutluskäigust juhindubki tänane valitsemispoliitika.
Demokraatia arengut saab mõõta selle kaudu, kui suur osa arvamuste spektrist on olnud kaasatud otsuste kujundamisse. Demokraatia on võimalik ainult riigis, kus võimulolijad jagavad kodanikega ühiseid väärtusi ja arvestavad rahva soovidega.
Liberaalid sõidavad aga rahva tahtest hoolimatult üle, meenutagem või kooseluseaduse läbisurumist, mille vastu oli ja on ligi kaheksakümmend protsenti inimestest. EKRE ja justiitsministeeriumi hinnangl ei ole kooseluseadus jõustunud, sest rakendusakte ei suudetud pärast EKRE Riigikokku saamist enam läbi suruda. Väitega, et vähemuse tahet tuleb kaitsta enamuse arvamuse eest, tallatakse vähemuse tahet enamusele peale ja surutakse demokraatia jalge alla.
Valimaskäimisest ei piisa
Demokraatia ei ole pelgalt see, kui rahvas iga nelja aasta tagant vaguralt valimisurni juures sabas seisab. Rahvas tahab osaleda otsustusprotsessis ning soovib, et põhiseaduse sättele „[…] kõrgeima võimu kandja riigis on rahvas“ antaks reaalne sisu. Turu-uuringute poolt 2016. aastal läbi viidud küsitluse põhjal leiab 72% vastanutest, et rahval pole piisavalt võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamisel ning 82% peab vajalikuks muuta põhiseadust nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ainus Riigikogu erakond, kelle programmis on selgelt öeldud, et partei peab vajalikuks seadustada rahvaalgatus. Kui vähemalt 25 000 kodanikku allkirjastab eelnõu, peab Riigikogu hakkama seda menetlema. Kui vähemalt 25 000 kodanikku vaidlustab Riigikogu otsuse, tuleb antud küsimuses korraldada referendum.
Meie arvates on aeg taastada Eestis need otsedemokraatia mehhanismid, mis olid ette nähtud juba 1920. ja 1933. aasta põhiseadusega, kuid mille Konstantin Päts ja Johan Laidoner 1934. aasta riigipöördega kaotasid. Praeguse esindusdemokraatia täiendamine otsedemokraatia mehhanismidega peataks võimu võõrandumise rahvast ning aitaks kodanikke ja poliitilist eliiti omavahel lähendada.
Niikaua, kuni rahva arvamust ei kuulata ja rahvale öeldakse vaid, mida ja kuidas arvata, ei saa demokraatiast rääkida. Rahvaalgatus annaks kodanikele hoova rääkida kaasa riiklikult oluliste küsimuste lahendamisel.
Henn Põlluaas,
EKRE aseesimees