Lääne liberaalne meedia ignoreerib Iraani ülestõusu, sest selle selgitamine sunniks neid tunnistama, mida nad meeleheitlikult vältida tahavad: Iraani rahvas mässab islami enda vastu ja see asjaolu purustab moraalse raamistiku, mille kaudu need institutsioonid maailma mõistavad.
Ideaalis ei tähenda ülestõusu kajastamine ainult rahvahulkade ja loosungite näitamist. See nõuab vastamist põhiküsimusele: miks inimesed riskivad surmaga? Iraanis on vastus lihtne ja vältimatu. Inimesed tõusevad üles, sest Iraani Islamivabariik on aastakümneid lämmatanud kõiki elu aspekte – sõnavabadust, õigust töötada, perekonda, kunsti, naisi ja majanduslikku ellujäämist – vaimuliku süsteemi all, mis käsitleb vabadust kuriteona. Seda lugu ei ole võimalik jutustada ilma režiimi olemusega silmitsi seismata.
Lääne meedia keeldub seda tegemast, sest on islamit põhimõtteliselt valesti mõistnud. Või mis veelgi hullem, on otsustanud seda mitte mõista.
Lääne progressiivses diskursuses on islam „rassistatud“. Seda ei kohelda mitte uskumussüsteemina ega poliitilise ideoloogiana, vaid rassi või etnilise kuuluvuse asendajana. Islami kritiseerimist raamitakse rünnakuna „pruunide inimeste”, araablaste või „Lähis-Ida” vastu, justkui oleks islam pigem nahavärv kui doktriin.
See segadus tuleneb ajaloolisest kirjaoskamatusest. Lääne liberaalne meedia koondab terved tsivilisatsioonid üheks stereotüübiks: „kõik Lähis-Ida elanikud on araablased“, „kõik araablased on moslemid“ ja „kõik moslemid on monoliitne, valgete Euroopa kolonisaatorite poolt rõhutud identiteedigrupp“. Iraanlased kaovad selles raamistikus täielikult. Nende keel, ajalugu ja kultuur – pärsia, mitte araabia; iidne, mitte koloniaalne; eraldiseisev, mitte vahetatav – kustutatakse.
Käsitledes islamit pigem rassilise identiteedina kui ideoloogiana, võtab lääne meedia miljonitelt inimestelt võimaluse sellest loobuda. Iraani protestijad muutuvad arusaamatuks. Nende mässu ei saa käsitleda ilma rikkumata reeglit, et islamit ei tohi kritiseerida. Seega, selle asemel, et iraanlasi kuulata, räägib meedia neist üle – või ignoreerib neid täielikult.
On veel üks põhjus, miks Iraani ülestõus lääne meediale nii ähvardav on, ja need on majanduslikud küsimused.
Nagu te teate, pole Iraan ainult religioosne diktatuur. See on tsentraalselt kontrollitav, riigi poolt domineeritud majandussüsteem, kus turge kägistatakse, eraettevõtlus on kriminaliseeritud või koopteeritud ning majanduslik ellujäämine sõltub poliitilise võimu lähedusest. Aastakümneid kestnud hinnakontroll, toetused, natsionaliseerimine ja bürokraatlik mikrojuhtimine on hävitanud keskklassi ja kinnistanud korruptsiooni kui ainsa toimiva süsteemi. Tulemuseks ei ole võrdsus ega õiglus. See on vaesus, stagnatsioon ja sõltuvus valitsuse tühjade lubaduste pimedast tühjusest.
Iraani aus kajastamine eeldaks nende poliitikate kahjulikkuse tunnistamist. Neid on proovitud. Need on läbi kukkunud. Katastroofiliselt.
See on äärmiselt ebamugav lääne meediainstitutsioonidele, mis rutiinselt propageerivad ekspansiivset riiklikku kontrolli, tsentraliseeritud majandusplaneerimist ja tehnokraatlikku valitsemist kui moraalselt valgustatud alternatiive liberaalsele kapitalismile. Iraan näitab, kuhu sellised süsteemid viivad, kui need on vastutusest isoleeritud ja ideoloogia poolt peale surutud. See näitab, et kui riik kontrollib elatusvahendeid, muutub mittevastavus eksistentsiaalselt ohtlikuks. Seda õppetundi ei saa tunnistada ilma nende moraalset autoriteeti õõnestamata, kes propageerivad sarnaseid ideid pehmemas keeles.
Lääne liberaalne meedia eelistab seda mitte kuulda. Selle tunnistamine eeldaks tänapäeva diskursuses domineerivate laiskade moraalsete kategooriate hülgamist: rõhuja ja rõhutu, koloniseerija ja koloniseeritav, valge ja mittevalge. Iraani protestijad ei sobi siia. Nad näitavad, et autoritaarsus ei ole väljastpoolt peale surutud lääne leiutis, vaid midagi, mille eest paljud ühiskonnad aktiivselt püüavad põgeneda.
See hirmutab lääne liberaalset meediat. Ja seepärast ignoreeritakse Iraani rahvast.
Seega vaikus jätkub.
The Western liberal media is ignoring the Iranian uprising because explaining it would force an admission it is desperate to avoid: the Iranian people are rebelling against Islam itself, and that fact shatters the moral framework through which these institutions understand the… https://t.co/4G0UEvL0YO
— Tahmineh Dehbozorgi (@DeTahmineh) January 9, 2026
Allikas: Tahmineh Dehbozorgi / X