“Taas nime muudab Isamaa ja hakkab jälle teenima” – Ivanhoe “Tinast päike”
Räägitakse, et rahval on haugimälu. Vaadates valimistulemusi, võib seda uskuma jääda, aga siis peaksime ju õigluse ja võrdsuse mõttes rääkima ka sellesamuse rahva juhtide mälust.
Kui asja veelgi rohkem konkretiseerida ja isikustada, siis jõuame näiteks „Isamaa“ juhi Helir-Valdor Seederini.
Ja siis on alust väita, et Seederil on mitte haugi, vaid lausa kiisa mälu. Või viidika oma – maitseasi. Kogunisti ogaliku, lausa mudamaimu mälu.
Postimehe lugu „Helir-Valdor Seeder / Kui võim varjutab mõistuse“ on selle turovskiliku definitsiooni tõestuseks.
„Enne valimisi lubatud kindlad käed on pärast valimisi tugevalt pigistamas lastega perede kõrisid ja Eesti tulevikku, tõreleb Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside valitsus on otsustanud esimese asjana sajandi kõige madalama sündimuse ning kõige sügavama rahvastikukriisi ajal kärpida lastega perede toetusi ja hävitada aastate jooksul ehitatud perede toetuspoliitika süsteemi, millesse oli hästi sisse kirjutatud sotsiaalmajanduslikud ja rahvastikupoliitilised eesmärgid ning abinõud. Esimest korda Eesti Vabariigi ajaloos vähendatakse peretoetusi,“ kirjutab Seeder.
Kes pigistas alandlikult justnimelt „enne valimisi“ neidsamu „kindlaid käsi“ mõnekuise võimul olemise nimel? Kelle mõistuse varjas võim tookord?
Lootuses, et saab jälle „kaalukeeleks“, nagu oma teeneid järjekordselt oksjonile pannud lõbutüdruk või gigolo, toetasid „Isamaalased“ oravate ja sotside rahvavaenulikke projekte ja püsisidki natuke aega võimul. Kuid nende paljupruugitud kortsus kaup ei läinud koalitsiooni moodustamisel isegi alghinnaga mitte. Ei läinud ei 30 hõberaha ega isegi sümboolse 1 euro eest.
Ei ole vaja teha nüüd ette murelikku ja üllatunud nägu ning öelda imestunult „oi!“
Ei usu! Ei usu teid enam ei need, kes on haugimäluga, ega need, kes on kogrekõhuga. Eestlaste ja Eesti äraandjad. Kõik te tõstsite lastetoetusi, et võimule saada ja siis toetused ära võtta.
Need libaisamaalisuse sümptomid on aastatega hästi tuttavaks saanud – iga kord panete sini-must-valge kampsuni alla lapseootust etendava karavai, ja pärast pikka kaagutamist tõmbate karavai hõlma alt välja ja lööte selle sisse oma valetamisest kõverad hambad.
Ei iial läe mul meelest, kuidas härra Seeder kordas igas oma valimiseelses esinemises kõige alatumaid väljamõeldisi, sidus Prigožini kaabakat EKREga ja pärast valimisi distantseerus rahvuskonservatiividest ja isoleeris rahvuskonservatiive, lootes, et ehk äkki korjatakse ikka üles.
Ja nüüd, kui tuli oma suu lõplikult võimust puhtaks pühkida, räägib ta võimust varjutatud mõistusest.
Loodetavasti ei varjuta võim härra Seederi mõistust enam kunagi.
Andke meie lastele tagasi vikerkaar ja meie isamaa aus puhas nimi.
Ivan Makarov