Juba vahva sõdur Šveijk teadis, et suur aeg sünnitab suuri inimesi. Bolševikel ei õnnestunud jõgede ümberpööramine, õunapuud polaarjoone taga ei puhkenud õide, ühiselamus jäi traktor magajatele tekki peale tõmmates seisma…
Nõukogude Liit lakkas olemast kuna kõik komnoored soovisid tarbida närimiskummi, teksaseid, Coca Colat ja Elvis Presleyt. Kas keegi tunneb kedagi, kes teab kedagi, kes veel ostab Delfi/EestiPäevalehe ajakirjandust meenutavaid tooteid?
Ent inimsoo provokaatorid on aina fantaasiarikkamad. Doktor Goebbels ei pääseks täna enam arvamusega liiderdama ehk vaid Paide festivaliaia taga võiks ta mõtteid vahetada koos Igor Mangiga.
Aeg kotkatiivul lendab – kuhu? Kuke suhu. Kanad kaagutama jäävad…
Vahetult enne mürgikapsli hammustamist sõnas Hermann Göring Nürnbergis ajakirjanike küsimusele, et kuidas natsidel küll õnnestus kogu saksa rahvas hulluks ajada, lihtsalt: ”Aja neile hirm naha vahele ja siis tee mis tahad.”
Katkuaja surmahirmust hirmsam on vaid eluhirm. Inimesed võivad täna omavahel suhelda vaid maskis, süsteemi vahendusel ja loal, ühishinguse ühtlases kolonnis.
Vana spekulant ja tuntud demokraatiakülvaja Soros on juba põdur, temast pole enam suurt kurja. Aga ülikooliajal tüdrukute sebimises äpardunud Zukerberg viis neiupõlvenimega Facebooki uue, META- maimukese Euroopa andmetöötluse Hollandisse, tekitades hetkega kohaliku elektripuuduse.
Maailma totaalse digitekiga katnud Elupäästja Bill Gates müüb vaktsiine kuni kreeka tähestiku lõpuni, et siis hakata heategijana turundama iseenda viirust igavesti ravivat ravimit. Ta lubas kustutada päikese ja katta maakera vihmavarjuga, ent rahatrükkalid soovitasid pidada hoogu. Piiblist on teada, et Paabeli torn jäi ehitamata – lepingut Jumalaga ei tasu rikkuda!
Ameerikas tegutseb hoogsalt Asperegeri sündroomiga, jõuliste maneeridega edasi rühkiv lõuna-aafriklane – maailma rikkaim mees Elon Musk. Ta on viinud end kosmosesse ja saatnud tuhandeid elektriautosid maanteedele. Ta on vastustanud vaktsiinisundust, keeldunud pandeemiahüsteerias sulgemast tehaseid, maksnud kahjutasusid kohtusse läinud neegriaktivistidele, jätnud maha liialt sõnakaks sirgunud naisi. Ajakiri ”Time” pani ta kaanepoisiks.
Eestil on põhjust elevuseks. Viimaste teadete kohaselt kavatsevat Elon Musk jagada ümber ühe protsendi aina rikkamaks nuumanud hiigelrikkurite varanduse 99% ülejäänud maakera elanike vahel. Meetodid on tuntud, et pehmelt mitteöeldes tavatud, kahtlaselt sarnased vanematele inimestele vägagi tuntud püramiidskeemidega. Meieni jõudnud feikanalüüsis soovitab Elon Musk igal vähegi väärikal maailmakodanikul investeerida kontole 500 dollarit, mille ta lubab väheste osavate pööretega muundada viiekordseks tuluks. Kõlab kenasti?
Tähelepanelik loodusvaatleja märkab hõlpsasti, et iga müristamisega kaasneb pikne.
On alust arvata, et Ansipi-aegne Eesti Suur Pesupäev ei ole jäljetult ajalooprügisse mattunud. Meid mäletatakse, meist hoolitakse, seltsimeeste panust hinnatakse. Meie sahisevasse allikasse on soristatud katkendlikke teateid, mis välgunooltena lendavad piki tallinnistide ametlikke kanaleid, rebestavad parteinahkseid tugitoole, tukslevad aparaadi ainsas ajukäärus.
Jah, just! Elon Musk plaanivat Global Asset Gateway ehk maailmavara ümberjagamise serverid tuua justnimelt meitele – mandri-Eesti keskpunkti, Adaverre. Kolm portatiivset 5. põlvkonna tuumajaama kütavad Adavere, Eesti uue digipealinna kuumaks, serverite kõikenägevad silmad valgustavad vana Liivimaa piiri, kukkedel kirikutornides on hommikuti põhjust kireda. Kinnisvarabuum paiskub kilulinnast lõunasse, KeskEesti põllud täituvad betooni, klaasi, küproki, silikooni ja vahu moodsustega.
Kui tulevane keisrinna Anna toodi Kuramaalt Räpina kaudu Peterburi siis ustav ratsanik Loovald sai Ludvig von Lõwenwaldeks, ülemtallmeistriks ja ülendati riigikrahviks. Clara Schumann ja Honore de Balzac märkasid, et sõites postitõllaga Tartust Peterburi, kadus Narva jõe taga kohvilõhn. Mozart ei jõudnud nii kaugele, ehkki kavatses…
Siin, Adavere pargi esisel väljal, veidi edasi vanast hollandi tuulikust, kus president Kekkonen Käärikule sõites kord kusel käis, on Eesti uus, halvasti unustatud nullpunkt. Siin, Ida ja Lääne unustamatul ristteel, on võimalik ajapendlit peatada – kiigutada aega kord õhtusse, kord hommikusse. Elon Musk kavatsebki idatuult läänetuulega tempida – Adavere residentsi õhuakna mõlemad käepidemed on kindlalt tema enda kätes. Avatakse pendel raudtee Tartu-Valga-Koidula-Tartu, et serveriinseneride igavlevad naised saaksid Ahja jõekääru metsades seenel käia Taevaskoja vürstid Kolbakov ja Tobreluts saavad uue livree, Perävalla kuningas Kalle Esimene ja Viimane istub järve kaldal ja mõtestab protsesse.
XX sajandi Juut Läbi Aegade Ilja Ehrenburg kirjutas 1922. aastal vaimuka pamfleti Mefistotelesena suure ilmasõja vaenupoolte vahel lehvivast Mehhiko anarhistist ja provokaatorist Julio Jurenitost, kes jagas lennukaid ideid kõigile ja kõikjal, kus teda kuulata viitsiti. Priisis, Londonis, Roomas, Berliinis… kõikjal, aga mitte bolševistlikul Venemaal. Seal lüüakse ta ilusate saabaste pärast lihtsalt maha. Õpetaja kaotusest nutune Ehrenburg loeb Pariisi ”La Rotonde” kohvikus ajalehest ”Giornal d, Italia”, et üks Julio Jurenito jünger nimega Ercole Bambucci on arreteeritud Roomas Via Pascudinil kommunistide ja fašistide vahelise kakluse ajal, kus ta olla tulistanud mõlemale poolele. Kinnivõtmisel aga teatanud, et talle on kommunistid ja fašistid ühevõrra südamele armsad, aga üle kõige armastab ta korralagedust ja bengaali tuld.
1987. aasta veebruaris jalutasime Ilmar Laabaniga Stockholmi kultuuripaikades. Moderna Museetis peatus ta Marcel Duchampi dada-absurdse peldikupoti ees. Prantsuse Akadeemia stipendiaat pööras oma säravad silmad minule ja ütles: ”Vaata, kunst algab segadusest rongkäigus.”
Kalle Mälberg
*Ilja Ehrenburgi ”Julio Jurenito” ainetel