Kauni katkuaja sügispäeval kihutab uuel asfaldilindil klaasist ja plekist klotsidega piiratud vana hansalinna poole Poola numbrimärgiga Fiat, roolis pikka kasvu mehise näoga mees. Innal põdrad ja ehmunud metssead jäävad lummatult betoonist äärise taha imetlema siidise sahinaga kihutavat elukat. Mees roolis ümiseb veidi kanges eesti keeles: „Llenda, llenda hiigellind Sa, vii mmind sinna, kuss mind ootap kodullinn lapsepõlv, tervitab mind Toompea nõlv“.
Mehe nimi on Bruno Oja, võõrsil end lasknud kutsuda veidi peenutsevalt O`YA. Täna mängib ta õilsat rüütlit Gabrieli uues filmiversioonis koos igivõluva Eve Kiviga, kes Arvo Valtoni käsikirja ja Lennart Meri kavalate repliikide kohaselt on euroüliku piinatud tütar Agnes. Filmi lõpus on Brüsseli lillaroosast kütkest pääsenud Agnes langemas vaba mehe Gabrieli mehisesse embusse, et koos euromässava eesti rahvaga sammuda priiuse poole…
Teel Tallinnasse kohtub Gabriel lätlase Siimuga (mitte segi ajada ühe tuntud poliittriksteriga!) kloostri taga metsas, et Balti koostöös rebida puruks eestlasi köndistavad euronõuded, summutada kliimasonijate ulgumine ning prussakatena maasse taguda vähemuste diktaadiga Eesti riigi suveräänsust kaaperdanud riigireetjad ja süvariiklased, keda ei ole väidetavalt olemas. Aga üllas Gabriel teab, et on…
Pirita jõe Metsavana teatel on Eesti riik võtmas suurt laenu üleilmsest rahatrükikojast, valitsus kavatseb helikopterilt külvata seda puru Eestimaale, aga mitte paljukannatanud Liivimaale, mille piir jäi Koigi mõisa juures Gabrieli selja taha.
„Rutta Tallinnasse! Sind juba oodatakse Lonkava Konna kõrtsis,“ sõnab Ants Lauter, ettekleebitud habemega hiietark vanamees. „Kihuta, muidu lämmatab koroonapropaganda ja sooneutraalne süsinik meid kõiki…“
Gabriel ei taipa, mida see Tammsaare sookuivendusejutt tähendas, küll aga märkab ta, et kirikud on siin pankranna lagedal ehitatud paekivist, mitte tellistest nagu orjanduslikus Lõunas. Tornides ei rõõmusta silma liivimaised kuked, hoopis paljad ristid on. Ees terendab tallinnistlikult poosetav City koos lahte ummistavate orjalaevade ja kasutult roostetavate ristluskummitajatega.
„Tänu koroonahullusele on totakas traavimine, mida turismisektoriks nimetatakse, otsa saanud… Taevas on jälle sinine. Ei ainsatki suitsujutti sinitaevas – Dzenkujem! Pardzo!“ muheleb Gabriel hulk aastaid panide juures omandatud vigases poola keeles.
Film ei või – ega tohi olla! – halvasti traageldatud Eesti kunstipunnitus kohustusliku pimeduse, iniseva ängi ja lõpnud peniga lõpus. See film tuleb ehe tõsielu.
Gabriel kavatseb Eesti valitsusele sisendada, et laenuraha ei tohi lamedalt riigiametite hüvele laristada. Laenule tuleb Ameerika investoritelt veel kolmekordne kogus otsa keevitada – ehitada kolm keskmise suurusega tuumajaama Tallinn – Kosele, Tartu – Ilmatsallu ja Reiu –Pärnusse. Tapale tuleb rajada veel raudteeveeremi remondi- ja hooldustehaseid et teenindada Intermarumit – Baltikumi, Valgevenet ja Ukrainat ühendavat kiirraudteed, mis kulgeb läbi Tartu ja Valga, nagu igati mõistlik. Lisaks tahab Gabriel avada kolmnurgas tossutava retrorongi Tartu-Valga-Võru-Koidula-Põlva-Tartu vahel, kus ka restoranvagun. Aeglasel käigul peatub rong iga seenemetsa ääres, vedurit veab puuküttega aurumasin.
Pärnusse, Tartusse, Võrru ja Viljandisse tahab Gabriel luua 50 000 kõrgesti tasustatud töökohta infotehnoloogias, ravimitööstuses ja biotehnoloogias, kus iga töötaja toodab poole miljoni euro jagu väärtust. Õitsestub teenindus – hiina ja india restoranid tulevad Räpinasse, mudaravila ja spaa rajatakse Saareperä randa otse Lämmijärve kaldale vaatega Venemaa tühirannale. Vabaarmastuse kambrid seatakse sisse Räpina Sillapää lossi keldrisse. Talumehed kasvatavad sigu, lehmi ja lambaid nii palju kui maad jagub – antibiootikume, taimemürke ja tobedaid euronõudeid ei suruta peale. Eestlased hakkavad sööma ehtsat kodusea liha ja sinki ning jooma värskelt lüpstud piima – allergiad, vähk ja nakkushaigused taanduvad maalt iseenesest. Ülespuhutud ja isehakanud üleilmse valitsuse pandeemiahullused meid ei morjenda. Sea- ja linnugripp, hullulehma tõbi, listeeria, hiigelteod ja üraskid ning covididioodid –nüüd me teame salavaenlaste ja vandenõulaste nimesid. Meie reliikvia on vabadus! Keegi ei küüni meie ajusid puuderdama.
„Põgene, vaba laps! Vii peitu maailma vabadus…“ Nõnda laulis Peeter Tooma, Paul Eerik Rummo sõnadega, isa ja poeg Naissoo viisiga.
Tartusse tahab Gabriel tuua Siemensi ja AlfaLavali tehased, Lõunakeskusse tulevad Lidl ja Walmart, et lüüa lõunaeestlastele poehinnad taskukohaseks. Tartu geeniuurijad, biotehnoloogid ja taimefüsioloogid saavad raha rakendusuuringuteks vaid siis, kui juurde on ehitatud prototüüptehased. Liivimaa ärivürst Vambola Kolbakov rajab valguproteiinitehase Tartu äärde – taimsest valgust saab uutmoodi liha. Veriora raudteejaama lähedale tuleb puiduväärindamise tehas, mis ammutab vett Lämmijärvest – tehase heitveed on nii puhtad, et Pahtpää paisjärvede kalad sulistavad rõõmsalt kaldataimestikus. Graanulimehed ei saa enam taastuvenergia rohepesuga taanlasi lollitada. Riigimetsast aetakse välja rahamasin – lageraiuda võib ainult metsapatoloogi loal. Põldudelt eemaldatakse vahepeal kuni 1000 tonnini aastas kasvanud taimemürgid, et mesilased saaksid taas vabalt lennata ning putukate parved pühiksid jälle autode tuuleklaase. Et rahvuslill rukkilill õitseks taas.
Eesti kõik 52 palgalist homoseksuaali lähevad rahulikult kappi tagasi ja nahistavad seal vaikselt, avalikkuses ülbamata. Poliitkorrektse terrori ajal kadunud naljad ja naer tulevad tagasi Eesti televaataja tuppa. Juurikas ja Tujurikkuja, Kreisiraadio ja Meelejahutaja annavad kuuma, standäppijad mölisevad, sõnavabadust on nii et tapab. Lõmpsimine on alati tõsise murega laetud, iroonia kaitseb meid liigse paatose ning tädimeelsuse eest.
Filmi käigus tuleb Gabrielil ja Agnesel koos Vabadussõja sangarite Kuperjanovi, Irve ja Zabolotnõi pataljonide ning Aivar Mäe tarmukal nõul ja jõul ära võtta Peterburi linn, mis lisaks Pihkvale ja Riiale jäi 100 aastat tagasi vallutamata. Liivimaa parimaks ratsutajaks kehkendanud Kalamaja hipster – rüütlipoju Hans kasvab suureks ja lõpetab Agnese ahistamise. Temast saab pika patsiga nohik-itimees, koodikirjutaja.
Pätsi monument tuleb Adaverre, mandri-Eesti keskpunkti viietahulisena: 1. tahul on noor peaminister kõmistamas kõnet: „Punastega mitte mingit kokkulepet. Sõjariistadega vaenlase vastu!“; 2. tahul on vagunitekaupa tsaari verist kulda ja Tartu rahuga saadud raha regedel; 3. tahul on riigipööraja Konstantin Esimene ja Viimane lämmatamas demokraatiat; 4. tahul on vabamüürlane ja NKVD agent Päts, kikilips ripakil, jalad sidemeis, ootamas telegraafiaparaadi ees Moskvast baasidelepingut; 5. tahk Adavere monumendil näitab eesti rahva saatusaastaid- hullumaja voodiveerel kössitab üksik rauk, kes ei suutnud oma rahvale antud vannet pidada.
„Mis meist saab, Gabriel?“ küsib Eve Agnes Kivi monumendi jalamil sulnil hääle. „Konstantin täna ei tule, ta on hullumajas.“
„Sina saad lapse, aga mina lähen Varssavi kaudu Kiievisse Balti mere ja Musta mere vahelist Tallinn- Odessa kiirraudteed ehitama.“ Gabriel vaatab kaugusse.
Õnnelik lõpp, oh ära viibi!
Poolteist tundi on põnevil publik saalis ja ekraanidel pingsalt filmikulgu jälginud. Oscari võõrkeelne laureaadipärg ulatatakse produtsent Ken Saanile, kes käskis Eesti palgasõduritel Malist Laidoneri osatäitjaks neegrit tuua. Stalini poolt Laidonerile kingitud hobune Oleg krõmpsutab Viljandi lähedal Viiratsis rohtu, ratsu on rahutu ja kaabib kabjaga maad…
Neevalinna Jaani kirikus toimub Gabrieli ja Angese laulatus, ent Aivar Mäe on suhtetibi jutupunktid koos hambaharjaga vannituppa unustanud, pulmalised ei kuule „Vitamiini“ surematuid hitte. Kuid Anne Veski on kohal ja võtmed jäetakse väljapoole.
Kalle Mälberg, vabaakadeemik