Istusin ühe suvituskoha peaväljaku ääres ja vaatasin ilma ja inimesi. Ilm oli ilus, inimesi omajagu. Kes sõitis autoga, kes jalutas, kes istus söögikohas.
Eelnevate aastatega võrreldes torkasid silma mõned erinevused. Esiteks, kuigi söögikohti oli asulas mitmeid, oli rahvast täis vaid kõige edevam ja kallim. Teiseks hakkas silma, et ringi liikuvad autod olid märgatavalt uuemaks ja kallimaks muutunud. Selliseid keskmise inimese tööhobuseid eriti silma ei hakanud.
Esimese hooga võiks teha järelduse, et jõukus ei anna häbeneda, me pole kunagi elanud nii hästi kui varem. Samas midagi nagu ei klappinud. Arvestades permanentset kriisi, milles meid on sunnitud paari viimase aasta jooksul elama, ei tundu üldise äkkrikastumise idee väga tõepärane.
Loogilisem on oletada, et lihtsamate sõiduriistade ja toidueelistustega inimesed on hakanud vähem liikuma. Vähem sõitma, vähem väljas sööma, sest majanduslikud võimalused, pööraselt kerkivad hinnad ja mure tuleviku pärast sunnivad kokku hoidma.
Seda oletust kinnitavad ka Õliühingu tähelepanekud selle kohta, et kütuse ostud on tunduvalt vähenenud terves riigis, välja arvatud Tallinn ja Harjumaa [1]. Ka toitlustus- ja majutusasutuste omanikud ei saa ülemäära suure käibega kiidelda.
See, mille tunnistajaks me oleme, ei ole mitte rikkuse väljendus, vaid vaesuse vaikne kerkimine. Meie ühiskond on nagu Titanic, kus alumised korrused on juba vee alla vajunud, ülemisel mängib aga veel muretu muusika ja lüüakse pokaale kokku.
Veel sai inimesi vaadeldes selgeks et need, kellel praegu veel kõik hästi, ei taha teadagi võimalusest, et senine elukorraldus muutuda võib.
Seepärast usuvad nad seda, mida räägib massimeedia ja kinnitavad võimulolijad. Kõik on kontrolli all, nad on kaitstud ja pole kunagi elanud nii hästi kui praegu. Kes laseb ennast süstida, võib senist elu jätkata. Kui nõutakse maski kandmist, siis kannavad. Kui valimisteks läheb, siis aitavad nad võimule poliitikud, kes ekraanil ja portaalide esiküljel kõige ilusamaid lubadusi jagavad. Inimesele on omane uskuda seda, mida ta tahab uskuda.
Nad ei taha meelde tuletada vanasõna “tõde tõuseb, vale vaob”. Vale vaob aga koos terve ühiskonnaga. Üks inimgrupp teise järel vajub troostitusse eksistentsi, kus põhimureks muutub elus püsimine, elementaarsete vajaduste katmine. Kui vajumine on jõudnud juba nii sügavale, et ülemise korruse banketisaalis tuled vilkuma hakkavad ja muusika vait jääb, siis pole enam midagi teha. Upuvad kõik.
Inimesed peaksid võtma endale aega mõistmaks, et valedele ei saa tulevikku rajada. Tuleb lõpetada teadvust mürgitava massimeedia uskumine. Tuleb toetada neid, kelle jaoks on oluline eesti riigi ja rahva elujärje parandamine [2], mitte globaalsete välisfirmade teenimine ja isikliku kasu jahtimine. Siis säilib lootus, et suudame külma kaduvikku vajumise peatada ja uuesti pinnale tõusta.
Karl Olaf Rääk, kolumnist
Viited:
[1] Ärileht (08.07.2022) Kütusemüügi langus on maal kaks korda suurem kui Tallinnas,
https://arileht.delfi.ee/artikkel/120032756/kutusemuugi-langus-on-maal-kaks-korda-suurem-kui-tallinnas
[2] Konservatiivne programm
https://ekre.ee/konservatiivne-programm/