Jutt pole mitte poliitilistest jõududest ja isikutest, vaid institutsioonidest, kellele 2023. aasta valimiskampaania tähendab ei rohkemat ega vähemat kui usalduse kaotust, vähemalt senisest suuremas ulatuses.
Esimene neist on Eesti ajakirjandus ja sealhulgas mitmed erilised sopameistrid, nagu Martin Laine või Marii Karell. Oli ja on ju selgelt näha, kuidas täiesti sisutühjad ja kõmisevad “uudised” paisati avalikkuse ette vahetult enne valimisi, et mõjutada valijat EKRE-t mitte valima.
Kuhu on jäänud ajakirjanduse erapooletus? Lained-Karellid on ju propagandasüsteem, mitte “neljas võim”. Nende “pomm-uudised”, sealhulgas Prigožini-teema kaovad ju kohe peale valimisi. Mooramehed on töö teinud ja võivad minna.
Ainult et meediamajad (eriti Delfi Meedia) on unustanud ühe olulise asja – usalduse. Pärast seda valimiskampaaniat ongi nad s…aloopijad ja nii hakkab rahvas ka neisse suhtuma. Edaspidi tuleb ajakirjandusel senisest rohkem värisevat kätt raha saamiseks riigi poole sirutada, sest inimesed pakutavat saasta lihtsalt enam ei telli.
Ilmselt ongi kõik meediamaastikul toimuv, alates kojukannete piiramisest kuni meedia suundumiseni internetti seotud ka lugeja usalduse kaotamisega – ajakirjandusest on saanud erakondade propagandaportaalid ja nende pakutavat paberlehe vormis koduseinte vahele enam ei taheta.
Teine kaotaja on ilmselt nähtus nimega “reitinguagentuurid”, kellest enamik näitas samuti oma ebausaldatavust. Sealhulgas tasub ära märkida Turu-uuringute AS-i, kelle Eesti Päevalehe tellitud uuring väitis, nagu oleks Keskerakond kolme protsendipunktiga EKRE-st mööda läinud. Vähemalt sotsiaalmeedias küsiti – kus põlve otsas see “uuring” valmis tehti?
Igatahes on valimised peagi möödas, erakondade reitingud hakkavad inimesi vähem huvitama, ja nii tulevadki usalduse kaotanud uuringufirmadele näguripäevad.
Kolmandana kaotab usaldust kogu riik ja selle võimusüsteem, mille seest tulid kümned ametnikud, sõjaväelased ja muud asjapulgad, kellelt oodanuks pigem neutraalsust (ametipositsiooni tõttu) või vaikimist, kuid kes sööstsid mõne poliitilise jõu teenistusse, et ise plusspunkte teenida ja võimu oponente materdada. Nende seas võiks ära mainida poliitikut ja publitsisti Martin Heremit, aga ka sõjaväetaustaga Peeter Talit ning paljusid teisi.
Kokkuvõtteks: seekordne erakordselt räpane valimiskampaania hakkab riiki ka edaspidi mõjutama, ja mitte ainult valimistulemuste kaudu – nüüd selgus, et paljude mahalibisenud maskide taga on jõhkrad ja vihkavad grimassid, kelle juures tavainimesed nüüd eemale tõmbuvad. Kaotatud usaldust enam naljalt ei taasta.
Uued Uudised