“Tere, Indrek! Otsustasid oma talumetsast suure kuuse alla saagida ja ühestükis Rakvere linnaraadile maha müüa. Eidel lasid saadud raha kingikotti panna ja peale kirjutada „LGBT-lembelistele! Neile, keda armastame”. Linnarahvas on nüüd ähmi täis. Kas neid üldsegi kuuse juurde oodatakse? Kas nad veel kutsutud on? Su eide kingikoti tulikiri ülal jõulupuus ju üle Rakvere hiilgamas.
Oled oma tempudega üleval Toompea lossiski lausa kogu rahva ärevile ajanud. Kuuldavasti valmistud riigikogu suures saalis andma kordusetendust. Annaks Jumal, et Sa seal jälle paukpadrunitega jändama ei hakkaks ja lisaks uneväsimuses töökaaslaste äratamisele ka kõrval Toomkirikus peapiiskoppigi palvest välja ehmataks. Sinu avaliku kirja lõpusõnad temale :„Sotsiaaldemokraadid jagavad kirikuga sarnast armastust”, võivad ju mitte ainult peavalu, vaid ka suurt südame- ja hingevalu valmistada. Peale armastuskirjade saabumist.
Näitlejana oled Rakvere teatris kunagi suutnud ühte mahutada pankur Joe Goldeni ja prints Hamleti, et lavalaudadel tõestada: „Midagi on mäda siin Taani riigis”. Riigikogu liikmena püüdsid oma avalikus kirjas ühte mahutada sotse ja kristlasi. Sinu järgi Eesti riigis ei ole midagi mäda. Kui vaid armastus kõigile kõigi vastu lubatud oleks. Aga parempoolsed perepoliitikud on kogu armastuse riigis endale kaaperdanud.
Peale Sind kirjutas samas Viinakuus armastuskirja peapiiskopile ka munkpreester Orenti (Kampus): „Ami, ergo sum. Avalik kiri peapiiskop Urmas Viilmale”. Kartesiaanide vaim („Armastan, järelikult olen”) lehvitab närviliselt üle Maarjamaa. Kirikupea on seni veel selle vaimu kutsele kurt ja pime. Sinu ja mungaga samu kiretundeid esitavad avalikkuses ka tuntud professorid-teoloogid Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik. Ei taheta enam armastust vana moodi ja peapiiskop ei taha jälle armastust uut moodi.
Esiisa Lott oma külaliste päästmiseks nii talitas, mil Soodoma linna ägedamad armunõudlejad tema kojaukse taha lõhkuma saabusid. Teie nõuate nüüd kirikupead ennast välja rahva ette ja tema kristlasest sõber Janek Mäggi`gi astugu peapiiskopi selja tagant julgelt esile, sest ta on üle riigi juba kuulutanud: „Kaasaegne inimene seksib kellega tahab ja millal tahab”. Uuskartseaanide vikerkaarevärvilised pealoosungid on oma mehelikkuses lihtsad: „Seksin, järelikult armastan” ja „Kuni seksin, seni armastan”.
Mille kordusetendust ma siinse kirja algul mõtlesin? Esietendus toimus lapsetoetuse tõstmise nimel 2013. aasta novembris, Sven Mikseriga peaosas. Katkend selle kohta tema hilisemast loobumiskõnest Ossinovski kasuks:
„Istusime Indreku ja Eikiga vaheldumisi saalis pikki päevi ja pikki öid, ka siis, kui teised fraktsioonikaaslased olid läinud koju magama. Vaatasime, kuidas päike läks looja ja kuidas ehatähest sai uuesti koidutäht. Ja ühel ööl, juba vastu hommikut, kui venitamine oli väldanud õige mitmeid päevi, istusin ma ainsa sotsiaaldemokraadina saalis, panin monotoonse järjekindlusega hääletusele mõttetuid muudatusettepanekuid ja palusin enne iga hääletust kümme minutit vaheaega. Vaatasin koalitsioonisaadikute unetusest halle ja üha tigedamaks muutuvaid nägusid.”
Panna täie teadlikkusega hääletusele mõttetuid muudatusettepanekuid tähendab ju etendust. Kus? Loomulikult tsirkuses, mitte riigikogus. Tollal tegutsesid Sa eesti pere toetusrahade suurendamise nimel, nüüd sama pere kui abieluliidu uuendamise nimel. Tollal võitlesid riigi eelarvega, aga nüüd kelle või millega?
Kas see ei haise enama kui obstruktsiooni järele? Üks asi on takistada rahvasaadikute tööd parlamendis, teine asi on takistada rahvast ennast tema otsese võimu teostamisel st rahvahääletusel (loe veelkord PS § 1 ja § 56). Asetada osa tervikusse on üks asi, aga hoopis teine ja võimatum asi on „püüda toppida” tervikut osa sisse. Seda „püüdu” käsitleb seadus ohuna riigi sisejulgeolekule. Ajaloos on teda käsitletud – vastavalt lõpptagajärjele -, kas mässuna või siis revolutsioonina.
Kui rahvas laseb ikka ennast ühest öösel ja päeval hiilgavast silmavalgusest ära teha, siis selle seestumuse tagajärg on „Eesti rahva ennemuistsetes juttudes” juba kirjas. Elajad ja inimesed lähevad ise sellele ühes paigas püsivale Elajale söödaks suhu (loe juttudest: lk 206).Väiksem tõmbab suurema endasse. SDE imeb EV endasse. Seda juhul kui rahvas laseb ennast SDE hiilgavast loosungist („Armastus saab meitele!”) ära võluda ja vastab küsimusele: “Kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?” oma EI.
Üheksaliikmeline noorim SDE fraktsioon registreeris peale oma ametivannet („..annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.” ,PS § 61) ennast riigikogu kantseleis kellena? Temana, kes on nüüd lõpuks „munast koorunud” ja on valmiduses kõiki teisi pesast alla ja välja tõukama. Pesa ema-isalinnu tähelepanematuse tagajärg on nähtavaks saanud. Käomunad on alati pesalinnu munade värvi. Küsi ornitoloogi käest üle! Need munad võivad olla sinised, mustad, valged, hallid, täpilised jne. Ühtekokku hõlmavad nad kogu värvispektri st nad on vikerkaarevärvilised.
Indrek! Lõpetuseks soovitus. Õpi seal Rakvere jõulukuuse all pähe lause: „Peremees Ootab Kitselt Raha. Hunt Tahab Liha” (Punane, oranž, kollane, roheline, helesinine, tumesinine, lilla).
Sul kergem oma uutes armastustes ja vikerkaarevärvides õiget korda pidada ja Rakvere kuuse all sotside jõule oodata.
Praegu lõpetan. Jää ootama mu järgmist kirja!”
Eesti vabariigi kodanik Silvia Muru Ida-Virumaalt