Mina olen koolipõlves palju tööd teinud, rasket füüsilist tööd, olen koos ropusuise naisproletariaadiga asfalti visanud ja maal heina teinud – kõplamist, kraaviäärte niitmist ja kartulivõtmist ma ei pea tõsiseks tööks. Samas ma mõistan nõrkade ja vaimselt piiratud isikute hirmu töö ees, see hirm kisendab vastu tuhandetelt rämpsmeediakontodelt ja vasakpopulistide vaevu loetavatest kirjatöödest.
Me oleme peale kasvatanud ja kinni maksnud arvuka kontorirottide ja parasiitide kontingendi ning mitte millekski kõlbava uue põlvkonna või kaks. Ma nimetan neid üleliigseid inimesi nurjunud eluvormideks. Nüüd halavad nurjunud eluvormid sügisel koolinoori vast ehk teoreetiliselt eesootavate põllutööde pärast.
Pedofiilide hirmuteod nurjunud eluvorme ei häiri, seltsimees Epsteini ja Intsu ilged toimingud on unustatud, aga vot kartulipõld, see kartulipõld on tagasilangemine arenenud sotsialismi. Limased sotsid süüdistavad kartulipõldu sotsialismis, midagi haigemat on raske ette kujutada. Asi ei ole põllus, asi on töös ja tööhirmus, tööhirmul on aga mitmeid psühholoogilisi põhjusi.
Nurjunud eluvormid on lodevad ja võimetud, igasugune pingutus, nii füüsiline kui vaimne tekitab neis paanikat – nii ka reaalne töö, olgu vaimne või füüsiline. Nurjunud eluvorm ei ole võimeline ei aju ega lihaseid pingutama ega üldse mingit eesmärgipärast tegevust sooritama. Globalistlike usutõdede järgi määgimine mõõduka tasu eest on nende võimete piir.
Töö käib nurjunud eluvormil lihtsalt üle jõu, ta on nõrk, rumal ning tahtejõuetu. Iga töö, ka kõige lihtsam kartulikangutamine nõuab teatavat järjekindlust ja elementaarset füüsilist konditsiooni. Seda aga kontoriparasiitidelt ja uutelt põlvkondadelt enam nõuda ei saa. Maailma päästa veel võiks, kliimamuutusega võitleks ka viimase veretilgani, aga kartul jääb neist vakku, see probleem on ülesaamatu. Mission impossible 200.
Mõistagi on mitte millekski kõlbavate ja mitte millegagi hakkama saavatele eluvormidele omane üüratu kõrkus. Nii nagu sotsialistlik-feministlik poeet ei saa kuidagi jätta kodutut oma nomineeritud teoses mõnitamata, nii peab ka nurjunud eluvorm tootvat tööd halvustama ning tööparadigma pooldajaid laimama ja solvama. Parasiitidel on omad ebaeetilised mõõdupuud.
Ajalooliselt on selline suhtumine mõistetav, vasakbandiidid on alati orjatööd kasutanud oma poliitiliste vastaste füüsiliseks hävitamisest, alates GULAGist ja punakhmeeride surmaväljadest, millest on tänaseks välja kasvanud vasakideoloogiat mahitavate hargmaiste korporatsioonide mõrvarlik ekspluateerimine kolmandas maailmas. Punahiina on siin kõigile inimsusevastastele kurjategijatele jätkuvalt eeskujuks.
Mingit inimlikku ja inimväärikat tööd ei kujuta ette ei kommunist, sotsialist ega globalist, neile meeldib mugavates kontorites maailmapäästmist jutlustada ja surmaotsustele alla kirjutada, muu hulgas ka rahvaste ja rahvusriikide surmaotsustele. Laske aga klaviatuuril klõbiseda, seltsimehed ja eidekesed, eesti rahvas on üle elanud hulga impeeriume ja globalistlikke tõmblusi, elame ka teie uue maailmakorra üle.
Mulle meenutab kogu see kärarikas uue maailmakorra ehitame üht eelmise okupatsiooni aegset anekdooti, kus Hiina kommunistidel oli parteikoosoleku kavas kaks päevakorrapunkti: kuuri ehitamine ja kommunismi ehitamine. Kuna naelu ei olnud, siis mindi kohe teise päevakorra punkti juurde. Midagi ei ole muutunud, kaks põlvkonda ludrisid ei saa ühte kartulipõldu menetletud aga üleilmset homoseksualismi on kõik kanged ehitama. Naeruväärne.
Mu meelest on inimese jaoks kartulile allajäämine alandav, pole ju tegemist Lemi ulmejutust tuttavate kosmiliste röövkartulitega. Tehniliselt kujutab see kardetud ja üleriigilist hüsteeriat põhjustav kartulivõtmine endast paarisaja grammise ümarate vormidega objekti maapinnalt üles tõstmist ja õõnsasse transpordi tarvikusse asetamist. Sisse lõigata või ennast ära katkestada ei ole võimalik, tegu on oluliselt ohutuma tegevusega kui masturbeerimine, mida vasakõpetlased tänapäeval soovitavad juba isegi nelja-aastastele lastele.
Pealegi ei saa ma aru, miks puuembajate põlvkond ei võiks vahelduseks kartulivarsi õrnalt rinnale suruda. Ülemaailmselt tuntud kliimateadlane Jaak Leer soovitab kartulivõtmist mõjuva abinõuna võõrtööliste ökoloogilise jalajälje vähendamiseks ja jalgrattaga põllule sõitmist ning käsitsi maaviljelust kui üht planeedi päästmise viisi. Tuleb nõustuda, värske õhk ja mõõdukas füüsiline koormus teevad ka tervisele ainult head.
Ma näen kartulikoogutamises ühelt poolt sügavat kummardust rahureligiooni entusiastide suunas, ramadani ajal ma sobivamat jututeemat ette ei kujutagi, teiselt poolt aga näen kumamas psühhoteraapilist imeravimit. Nurjunud eluvorm, kes on terve elu üritanud edutult maailma päästa, homoabiellu astuda või, lasermõõk tagumikus, Trumpi valitsust kukutada, võib ehk elus esimest korda saada vaimse ja füüsilise rahulduse edukast kartulivõtust.
Kartulipõllul vereringesse paiskunud mahe-endorfiinid, positiivne enesehinnang ja paranenud füüsiline vorm võivad tuua nii mõnegi sündinud või sooroslikus ülikoolis parasiidiks õppinud isiku ellu positiivse pöörde. Pole võimatu, et tekib ka empaativõime ning austus reaalseid väärtusi loovate maainimeste vastu. Füüsiline töö on ülimalt mõistlik ja meeldiv alternatiiv satanistlik-pedofiilsele kontorilebrale.
Kindlasti ei saa kartuliväljadel kõigist nurjunud eluvormidest, reeturitest ja parasiitidest korralikke inimesi, aga seda võimalust tuleks neile kõigile pakkuda. Teha midagi mõistlikku ja ühiskonnale kasulikku, võib osutuda valgustavaks ja vabastavaks kogemuseks. Äbarikest koolinoortest on kõige rohkem kahju, just neile tuleb ühiskonnal ulatada sõbrakäsi ja kartulikonks.
( : ) kivisildnik
1.05.2020
Sanga talus, ürglooduse kägistavas embuses
LOE LISAKS