Eelmise aasta septembris Tianjinis toimunud Shanghai Koostööorganisatsiooni tippkohtumiselt pildid – Vladimir Putin, Xi Jinping ja Narendra Modi naeratamas, käed ühendatud – rääkisid Brüsselile ja Londonile rohkem kui ükski kommünikee sellest, kuhu kaks aastakümmet energiaalast enesevigastamist olid viinud. Kõrvalüritusel allkirjastasid Gazprom ja CNPC Mongooliasse kulgeva torujuhtme Power of Siberia 2 „memorandumi“.
See oli poliitiline signaal, mitte hinnaga gaasileping. Ma kirjeldasin tookord oma raamatus „Kuidas Lääs energiageopoliitikas ennast upitas“, kuidas kinnisidee netonullist andis Moskvale ja Pekingile strateegilise kingituse, jättes samal ajal Saksamaa, mis oli kunagi Euroopa tööstusjõud, masendusse.
Aasta hiljem pole diagnoos muutunud. Muutunud on vaid retsept. Olles oma majanduse dekarboniseerimise fantaasia abil hävitanud, on EL-i ja Ühendkuningriigi valitsev liberaal-vasakpoolne eliidi jõud – stagneerunud, ebapopulaarne ja silmitsi seisva AfD ning Marine Le Peni Rassemblement Nationali valimistulemuste tõusuga Saksamaal ja Prantsusmaal – leppinud ajaproovile vastu pidanud abinõuga siseriiklike ebaõnnestumiste korral: hoiatused sõjaohu eest.
Vaenlase loomine
ELi kaitsevalmiduse tegevuskava aastani 2030 ennustab lähitulevikus suure intensiivsusega sõja tõenäosust. See seab 2030. aasta kuupäevaks, mil Euroopa peab suutma Venemaa agressiooni heidutada. Sellised sõjalise planeerimise tähtajad on see, kuidas valitsused veenavad oma kodanikke sõjaks valmistuma.
NATO peasekretär Mark Rutte on öelnud, et Venemaa võiks olla 2030. aastaks „valmis“ sõjalist jõudu kasutama. Isegi kui ta kinnitab, et president Putin „on halvas olukorras“ ja „ei võida sõda“ Ukrainas, kutsub ta samal ajal NATO liikmeid üles suurendama valmisolekut Venemaa rünnaku vastu. See Venemaa iseloomustamine nõrga ja samas ohtlikuna on kummaline kombinatsioon enesekindlusest ja ärevusest, mis on mõttekas ainult poliitilise teatrina.
Suurbritannia kaitseminister Wes Streeting on käskinud leibkondadel hoida kodus sularaha, pudelivett ja konserve, hoiatades, et riik seisab silmitsi suurema sõjaohuga Venemaa poolt kui ühelgi teisel hetkel tema eluajal. Poola välisminister Radosław Sikorski ütles ajakirjanikele, et hoiab Venemaa rünnaku päevaks kaasas riisi, käsipumpa ja omatehtud moosi. Saksamaa Bundeswehr on välja mõelnud stsenaariume, kus NATO-Venemaa rindelt saabub kuni 1000 haavatud sõdurit päevas. Ta avab taas külma sõja aegse maa-aluse meditsiinipunkri Ulmis.
Somerseti mõisnik Jacob Rees-Mogg on hakanud vaatajaid teavitama, et järgmise paari aasta jooksul võib riik silmitsi seista sõjaga ja inimesed võivad pidada selle päästmiseks surema, nagu juhtus maailmasõdades. Pole üllatav, et see Briti valitsuse kuulutatud kutse saata teiste inimeste poegi kellegi teise sõtta võeti vastu vastikusega.
Veelgi tähelepanuväärsem oli telesaade, kus endine leiboristide nõunik Paul Richards tegi ettepaneku, et Suurbritannia peaks „mõned inimesed vangi panema“ , nimelt „venemeelsed hääled“, kes kahtlevad ohu reaalsuses. See ei ole heidutuse, vaid ennetava arvamuse mobiliseerimise keel, sõjaaegse tsensuuri prooviproov enne, kui NATO pinnal on lastud ühtegi lasku…
Kelle sõda täpselt?
Viimane iroonia väärib selget väljaütlemist. Euroopa establišmendi äsja leitud innukus Venemaaga vastanduda on järjekindlalt kasutatud igasuguste diplomaatiliste kõrvalekallete nurjamiseks. Kui Ukraina ja Venemaa läbirääkijad jõudsid 2022. aasta kevadel Istanbulis raamlepingu kontuurideni, mäletab Ukraina enda pealäbirääkija David Arakhamia Boris Johnsoni ootamatut visiiti Kiievisse paar päeva hiljem kui hetke, mil London soovitas Kiievile „mitte millelegi alla kirjutada… ja lihtsalt võidelda “. Härra Johnson muidugi eitab otsustava surve avaldamist, kuid ajakava on vaieldamatu.
Samuti pole vaieldav fakt, et Ukraina, väidetav esirinnas olev demokraatia, mille nimel palutakse Läänel tuumariigiga sõda pidada, pole alates 2019. aastast korraldanud ühtegi riiklikku valimist. 2014. aastal USA juhitud riigipöördega kehtestatud režiimilt, mis kukutas valitud valitsuse, palutakse nüüd astuda Lääne demokraatlike põhimõtete õigustusena esile.
Ukraina enda endeemilise korruptsiooni maine oli sõltumatute edetabelite püsiv tunnus juba aastaid enne sõda. Lääne kommentaarid käsitlevad igasugust selle fakti mainimist Kremli kaastundeavaldusena. Debati moraalne haarang on muutunud totaalseks, süüdistus „Putini käsiluses“ on klassikaline halvustav repliik igasugusele kriitikale NATO juhitud laienemise kohta alates 1991. aastast, mis on viinud Ukraina katastroofi teele.
Tilak Dosh
Allikas: WUWT