Kui meie eesmärgiks on tõepoolest, nagu meil kõneldakse, demokraatlik riik ja valitsus, siis peaks see demokraatik valitsus ühiskonnakorralduse kujundamisel arvestama iga valijaga. “Rahva teenrid” ütlevad end ju tegutsevat rahva huvides, eks ole? Sellepärast on rahvale antud neid sinna ametisse valida.
Kas on üldse kunagi võimalik selline mõiste nagu “demokraatia” tegelikult ellu rakendada? Tundub küll, et ta on vaid sõna varjamaks võimumeeste omakasupüüdlikke tegemisi. Täpsustan: alati see ehk ei olegi isiklik omakasu, vaid on partei või mõne muu huvigrupi kasu.
Üks selline mängudemokraadist (asjatundmatu) siseminister arvutas kunagi välja, missugune arv politseinikuid on “Eestile jõukohane”. Ja koondas kõik “ülejäänud”, nende palgad jaotati ära allesjäänute vahel.
Missugune arv ministreid, riigikogujaid ja tippjuhte on Eestile jõukohane? Kes selle välja arvutaks? Ehk alustaks hoopis sealt meile kahtlemata äärmiselt hädavajalikku kokkuhoidu? Keda meil rohkem vaja on, kas otsustajaid või töötegijaid? Ma olen täiesti veendunud, et vabariiklikku juhtivkoosseisu on võimalik vähendada, kui see hakkaks rohkem koostööd tegema kohalike juhtidega. Ja usaldaks rohkem kohalikke juhte, kes ometi ju tunnevad kohalikke olusid ja inimesi. Meil on vaja valitsusreformi, mitte haldusreformi.
Ministri loogikaga jõuame ehk kunagi sinnamaale, et arvutame välja, kui suur arv inimesi, ja missuguseid nimelt, on Eestile jõukohane? Ning ülejäänud elimineerime kuidagimoodi ära. Ütleme neile, et mingu kuhugi mujale. Või võtame nendega midagi otsustavamat ette.
Kui ministri võim on nõnda vägev, et tema otsuse alusel hakkab politsei kohe poole paremini tööle, siis võiks ta selle vägevuse suunata otse kuritegevuse vastu ja selle hoobilt ära keelata. Siis me võiksime ta pühakuks kuulutada.
Kahjuks ei tule tegelik elu enamasti poliitikute otsustele järele. Vastupidi, elu näitab meile kätte ministrite rumalused. Kahju ainult, et maksta nende rumaluste eest tuleb lihtsal inimesel. Sellel, kes paljaks röövitakse või maha lüüakse, sest politsei on liiga kaugel ja liiga koormatud.
Elu on paganama tülikas asi. Ta ei taha mitte meie sõna kuulata.
Meie peame pigem tema sõna kuulama. Peame püüdma näha ja mõista, mis meie maal toimub – meie maal, mitte mingis enamarenenud riigis! – ja sellele vastavalt tegutsema. Et me kunagi jõuaksime kusagile lähedale sellele tasandile, mis Euroopas juba tükk aega olemas on (pean silmas heaolu, mis seal oli enne Aafrika tööpõlgurite exodust). Me ei saa mingite määrustega Eestis Euroopa standardeid kehtestada, me peame nad kasvatama — siin, meie omal mullal, meie omades inimestes.
Meie riik (loe: valitsus) tegutseb sageli niisama absurdselt nagu aednik, kes põllult saaki nõuab, ilma et ta oleks sinna midagi külvanud. Või on külvanud põllule rohkesti seemneid, mis selles mullas ei idane. Ükskõik kui karmi käsu ta oma põllule ka ei annaks, see tema käsku ei täida. Sest mullas pole seemneid, millest seal vili võrsuda võiks.
Selleks, et sügisel vilja lõigata, on vaja kevadel külvata, ja suvel põllu eest hoolt kanda. Tark põllumees tunneb oma põldu, teab, mida tuleb teha, et sealt paremat saaki saada.
Elus, ühiskonnas, niisama nagu looduseski, on olemas omad seadused. Neid ei saa kõrvale heita, ega oma suva järgi muuta. Kasvamine vajab aega ja hoolt. Mitte absurdseid käsklusi ega plaaninguid.