Peatselt saabub jälle vabariigi aastapäev, mil Eesti eliit-vahukiht peab presidendi poolt ilmalikuks kuulutatud Toompea-Eesti pidu katku ajal. Ma ei mõista inimesi, kes lähevad sinna lõbutsema, kui Eesti ja eesti rahvas on surma teele lükatud.
Ma ei mõista neid, kes seda pillerkaari hardalt telekast vaatavad ja pärast pikka aega omavahel arutavad, küll tualette, küll kõnesid. Mis siis moodustavad selle katku?
Eesti looduse lõplik väljakurnamine ja territoriaalse ühtsuse hävitamine Rail Baltikaga, rahva ja teadlaste ning avaliku elu tegelaste vastuseisust hoolimata – neid isegi ei kuulata. Terve mõistus kuulutatakse emotsionaalseks tagurlikuks kangekaelsuseks. Euroopa piima pealt kõrvaletoimetatava koore kiht on ilmselt nii rasvane, et terve Keskerakond tõmbas silmaklapid pähe.
Homoabielu seadustamine spetsiaalselt plaanitsetud kohtuprotsesside kaudu, vastu rahva ja isegi riigikogu tahtmist. Vastu Eesti seadusi ja Põhiseadust. Jätkuv seksuaalsegaduse propaganda, kuni hulluseni välja, mis nõuab inimesele vabadust kuulutada end kord meheks, kord naiseks või valida endale sobiv soomoodustis uus-lõssenkistide koostatud pikast nimekirjast.
80 000 eestivaenulikule väliskodanikule tahetakse vägisi anda Eesti kodakondsus, mis toob kaasa loogilise jätku: vene keele seadmise teiseks riigikeeleks.
Maaaelu edasine väljasuretamine ehk uus sundkollektiviseerimine haldusperestroika näol, millega aetakse segamini Eestimaa ajalooline maakaart ja seni kinnistunud kogukonnad, ja tekitatakse maapiirkondades lugematult asjatut sõkeldamist (sõgedat sekeldamist).
Jätkuv kuuletumine Brüsselile isegi kõigis pisiasjades, rääkimata islami sõdalaste jätkuvast sissetoomisest, võhivõõraste väljast sissetoodud õnneõngitsejate eelistamine oma ausatele kodanikele, koolides pagulas-poliitilse ajupesu teostamine ja ideoloogiline totalitarism meedias.
Rahva lootuste purustamine nõndanimetatud “uue” valitsuse poolt, kes kindlalt edasi sammub eelmise valitsuse teed mööda. Metsade hävitamine, kalurite ahistamine, maksude tõstmine riigikassa täitmise eesmärgil. Maksumaksja raha raiskamine täiesti kasutute või lausa kahjulike “projektide” peale.
Meie juhtide brüsselikuulekus rahvavaenulikes asjades on kummastav, sest siiani ei ole nad ratifitseerinud Euroopa sotsiaalhartat, meie inimestel ei ole õigust eluasemele ja inimväärsele palgale! Küll aga on need õigused heldesti antud sissetoodavatele võhivõõrastele moslemitele. Miks me peaksime olema solidaarsed rikaste eurooplastega nende rumaluste tagajärgede kandmisel, kui meil endil puuduvad kõige elementaarsemad inimõigused?
Ja kõige selle tagatipuks käis meediast läbi kuulutus, et Eesti maavarad kuuluvad Euroopale. Kas seda on veel vähe?
Auhindu jagatakse meil lähtuvalt kohustuslikust ideoloogiast: tähtsaim kultuurisündmus on pederastia propagandanäitus, parim kodanikuühendus on MTÜ Pagulasabi, aasta kodanikuks on Helen Sildna, kes on nii salliv ja sõbralik, et ei kannata silmaotsaski “rukkilillepurust” rahvusromantikat.
On inimesi, kes ütlevad kriitikute kohta, et “miks te nii negatiiivsed olete, püüdke elu positiivsemalt vaadata”. Justkui ei oleks meie poliitika kritiseerijad mitte millegagi rahul.
Mina jälle arvan, et negatiivne on see inimene, kes negatiivseid tegusid teeb. Ja ka see, kes negatiivset positiivseks peab või alandlikult sellega lepib ning negatiivse nähtuse kritiseerijat negatiivseks peab. Aga see, kes negatiivset negatiivseks nimetab ja selle kahjulikele tagajärgedele tähelepanu juhib, see on ju ikka positiivne. Sest ta loodab, et tema kriitika meie elu paremaks muuta aitab. Usub ja loodab, et kaasinimesed on arukad ja hoolivad, ning ainult eksikombel negatiivseid tegusid teevad.
Kriitika võib tõesti olla halvustav, mahategev, parastav – me näeme seda peavoolumeedias ja poliitikas vohavas trafaretses teisitimõtlejate alusetus sildistamises ja laimamises.
Ent õige kriitika on pigem igatsus täiuslikkuse järele. Tee otsimine kõrgemale, ideaalide suunas. Mis selles negatiivset on? Juhtida inimeste tähelepanu sellele, mida meil tehakse valesti, ja kuhu see meid võib viia – see on ju isegi väga positiivne! Selline kriitika kaitseb oma kaasinimesi, kellest valitsus teerulliga üle sõidab.
Betty Alver kirjutab: “Aga kindlalt hoides piiki, nagu sõdur haldjariiki kaitse.”