Toome teieni intervjuu Läti kommunikatsioonieksperdi Mārcis Bendiksiga (on olnud ekspeaminster Andris Škele nõunik), keda küsitles kirjanik, Läti päevalehe Neatkarīgā Rīta avīze kolumnist Viktors Avotiņš.
Mida uut toimub meediamaastikul?
Üks ühiskonna arengu üüratult pikk ajastu on läbi, nimelt massimeediaajastu. Kommunikatsiooniprofessionaalide maailmas kuulutati seda ette juba kuus-seitse, isegi kümme aastat. Paljud ei tahtnud taiplikumaid ning ettenägevamaid uskuda. Massimeediaajastu kestis XIX sajandi keskpaigast kuni XXI sajandi esimeste aastateni. Pöördepunktiks võib pidada 1848.a., Frankfurti parlamenti. Euroopas tekkis esindusdemokraatia, olid parempoolsed ja vasakpoolsed. Ning igal poliitilisel jõul oli oma ajaleht. Isegi Lenin tegi oma Iskra ning Benito Mussolini oli suurepärane ajalehetoimetaja, kes kirjutas igale sotsialistide ajalehe numbrile juhtkirja. Nõnda oldi ühenduses rahvaga laiemas tähenduses ning valijatega kitsamas tähenduses.
Mis nimelt on massimeediajastu lõppemisega otsa saanud?
Meedia võimumonopol on läbi. Tehnoloogiline läbimurre on meedia nende võimumonopolist ilma jätnud. See ei tähenda, et meedia on sestap hävinud. Ent – just nii nagu teatril pole enam sellist võimu, kui Shakespeare’i ajal, just nii nagu katoliku kirikul pole enam seda võimu, mida ta omas ehk tuhande aasta kestel, nõnda pole ka meedial enam endist võimu. Nõndasamuti jättis raamatute trükkimine kloostrid nende võimust ilma. Ilmus uus tehnoloogia, mille tagajärjed olid hävitavad. Reformatsioon, kolmekümneaastane sõda ning see maailmakord, kus me elame. Usuvabadus ning sarnased asjad. Lühidalt – meedia võimumonopol on läbi. Mingi süžee tuhandetele edastamiseks ei tarvitse enam miljonite eest telestuudioid ega sagedusi osta. Piisab telefonist ja kiirest internetist. Kui uudis on seda väärt, siis jõuab see kohale. Sestap enesekesksetes mullides elamine üha süveneb. Need, kes pole toda tegelikkust märganud, võivad meenutada Brexitit või viimaseid USA presidendivalimisi. Esimesel juhul võideti ilma meedia abita, teisel juhul – vaatamata meedia vastutegutsemisele. Kogu USA meedia triljonite-äri oli Donald Trumpi vastu. Nad kaotasid. Küll mitte hävitavalt, ent kaotasid, sest vastu seisti täiesti teistsugusel viisil. Neil, kes CNN ja muu meedia kaudu valijaid kallutatusega lämmatasid, polnud vähimatki aimu, millest mõtleb oma elumuredest haaratud USA keskosariikide farmer. Kogu see jutupidu näitsikuid käperdavast Trump-kaabakast jättis neid külmaks. See huvitas pelgalt liberalismist seestunuid, isehakanud prohveteid, kes pole enam prohvetid. Neil pole enam endist auditooriumi. Neil ei ole enam monopoli.
Ühesõnaga, te tahate öelda, et poliitika ja võim (laias tähenduses) on ajast maha jäämas?
Osaliselt on see nii. Läti erakonnad pole sellest aru saanud ega suuda tegutseda nendele muutustele vastavalt? Ei suuda, sest mõeldakse ikka vanaviisi. Et me kutsume kokku kongressi, et me otsustame, keda võtta, keda jätta…Keda see kongress morjendab? Vanu malle järgivad kõige rohkem suuri piirkondlikke esindusi omavad erakonnad. Nad ei tea, kuidas tegutseda uues maailmas, kus tulemuse saavutamiseks pole tarvis keskpõrandale kokku tulla. Loodan, et ilmuvad uued ideede generaatorid, kes suudavad vähemalt uut tüüpi kampaaniaid tellida. 2017.a. kohalikud valimised olid esimesed, kus Läti korruptsiooni ennetamise ja tõkestamise büroo ei teinud suurt kära valimiseelarvete piirmäära ületamise pärast. Miks? Sest üüratuid pindu meediaväljaannetes pole enam tarvis kokku osta. Kui sa tead, kuidas midagi teha, siis võib kõike odavamalt teha. Aktsent nihkub meedia ostmiselt spetsialistide ostmisele – sisutootmisele, sisupakendamisele, et kõik mulli torgatud nõelad töötaksid. Nähtavaid kampaaniaid võib teha väiksema käraga, ent täpsemalt. Need, kes seda õigesti aduvad, võivad saavutada tulemusi, mida on sotsioloogidel väga raske mõõta, sest mullide mõõtmisega on sotsioloogidel suuri raskusi. Üldise meelsuse mõõtmisega saavad nad suhteliselt kenasti hakkama.
Kuidas ajastute vahetus Läti poliitikat mõjutab?
Uudiste (ka libauudiste) tootmise kiirus on fantastiline. Nende levikiirus on fantastiline. Nende tootmine on odav. Võta vaid, klõpsuta klahve ning uudis on kohal. Lätis on inimesi, kelle twitterikontodel on nelikümmend tuhat, kaheksakümmend tuhat jälgijat. See on juba suisa telekanali võimsus. Kui sind keegi kuulab/jälgib, pole vaja telekanalit osta, kuulutamaks, et see on nii ja too on naa. Sestap ei piisa enam ühe meedia või isegi rohkemate toetusest mingile grupile. Nonde väikeste mullide suurteks tegemiseks peab kasutama muid meetodeid. Suurbritannias õnnestus see poolkommunistil/patsifistil – leiboristide liidril Jeremy Corbinil, keda Moskva de facto toetab. Ta suutis tuua valima hulganisti noori, kes ei loe toore toetavat keskajakirjandust ning keda jätavad külmaks BBC targad kommentaarid. Corbin saavutas oma mullikeskkonnas üüratu külastuste arvu. Nois kohtades, kus arvati, et toorid võidavad 3-5% ülekaaluga, võitsid samasuguse ülekaaluga hoopis leiboristid, sest nende poolt hääletasid valijad, keda poldud sinnamaani üldse kodudest välja saadud, keda võis kõnetada üksnes populismiga. Näiteks kuulutati, et kõrgkoolides kõrvaldatakse õppemaks. Mõistagi pole seda võimalik teha, ent hääli saab sellega koguda küll. Ühiskonna uus eksisteerimisviis – mugavusolelemine väikestes mullides – nõuab neilt, kes ihkavad keskvõimu oma kätes hoida, hoopiski teistmoodi tegutsemist. Keskvõim on möödapääsmatu. Võim ei lagune. Kas või sestap, et me peame ülal pidama armeed ja haiglaid. Kas või mingitegi riikluse tunnuste säilitamiseks on tsentraliseeritud ressursside ümberjaotamine möödapääsmatu.
Kas ei tundu, et suurem osa neist tuhandete jälgijatega säutsujaist on tühikargajad?
Muidugi, suhtlusvõrgud koosnevad enamjaolt sõkaldest, kuid võivad ära teha suuri asju. Läti erakondadel pole neile ka antud hetkel midagi pakkumisväärt. Väga huvitavaks tõotavad aga kujuneda Bundestagi valimised Saksamaal, sest Saksamaal ei toimu süsteemi fundamentaalset lagundamist/lagunemist. Nad regenereeruvad oma süsteemi sees. Bundestagi valimiskampaania on ükskõik millistest meie endi valimistest tähtsam. Meile – lätlastele – on Bundestagi valimised tähtsamad kui see, mis toimus kohalikel valimistel, niisamuti kui seegi, kuidas kulgeb Seimi valimiskampaania. Sellest, keda valitakse, ei muutu meie elus pea midagi. Saksamaal on vastupidi. Seal kulgeb kõik mõõdukalt ning ohjatult. Meil on teisiti. Igaüks, kellele vanad tegijad on kõrini, ajab kokku mingi uue kamba, punnitab kuidagi endale kuus protsenti hääli, pääseb Seimi. Suisa zooloogiline värk. Kui sul on fraktsioon, siis jääd elama ega sure.
Te arvate siis endiselt, et Läti poliitiline eliit ei ole võimaline oma rahvast juhtima. Aga selle võinuks juba kahekümne seitsme aasta jooksul ära õppida. Mis segas? Kas mõistust jäi napiks?
Poliitika ei nõua vahedat mõistust. Muidugi, mõistus kulub ära, ent on olukorrad, kus see segab. Nagu äriski. Sa mõtled pidevalt õudustest, ohtudest, riskidest ega otsusta seetõttu midagi ette võtta.
Olen veendunud, et Läti taasiseseisvumine toimus täiesti vale premissi kohaselt. Sööme kas või kartulikoori, kui vaid vabaks saame. Läki tänavale, näidake mulle ühte, kes niimoodi mõtleb. Keegi ei mõtle nii. See premiss oli täiesti vale, ent läks hurraaga peale. Selle premissi alusel, selle perspektiivi alusel, pugedes selle taha, et justkui taastatakse vana põhiseadust, hakkasime rajama sisuliselt uut riiki. “Läti tee”, toonase vaieldamatu poliitilise liidri, eesmärk oli pürgimine euroatlantiliste struktuuride liikmeks. See oli nende esimene, teine ja kolmaski loosung. Muid loosungeid neil polnud. Ent, seni, kuni sa pürgid noisse euroatlantilistesse struktuuridesse, pole sul tegelikult võimalik oma poliitikat ajada. Sa võid endale lubada ühtesid ja teisi vigu. Teostada sõgedal kombel vana tööstuse demontaaži. Mõistagi, see tuli ära teha. Tankitehased ei tohtinud siia jääda. Ent tööstuse demontaaž toimus ikkagi arutult. Võib-olla tehti veel mingeid vigu. Arvan, et erastamisprotsessi fundamentaalne, hukatuslik möödapanek oli see, et nimetatud protsess kulges risti vastupidi põhiseaduse vaimule, Tsiviilseadustikule, kus kinnistuga peetakse silmas hoone ja maa lahutamatut ühtsust. Me võime loetleda parinal või üksikute klannide omakasupüüdlikes huvides tehtud vigu, kuid üle kõige seati püstitus – täita Euroopa Liidu, NATO nõudmisi. Mida sa üldse enam teha saad? Koridor oli üsna kitsas. Ning sellega tegelesimegi, jämedalt öeldes, viisteist aastat. Kuni 2004.a. Ent 2009.a. oli kriis. Aastail 2009-2012 ei võinud isegi teoreetiliselt mingit oma poliitikat olla. Kui me ei tahtnud Somaalia või Kreeka saatust, siis tuli teha seda, mida ütlesid rahalaenajad, täita nende nõudmisi. Jah, oli võimalus elada lihtsamalt ning mitte ajada olukorda keeruliseks. Kuid valikut – kas olla ise või mitte – sisuliselt polnud. Kõige tulemusena oleme pärast 2010.a. võlgade tagasimaksmist oma eelarve tagasi saanud. Nüüd koostame viimaks eelarvet oma mallide järgi, ning, vaadake, mis jama seal käis. Võtkem või maksureform. Läti Panga, kutsekodade, huviliitude toetatud esialgsest variandist pole õieti midagi järele jäänud, kuigi see oli kokkuvõttes arengut edendav ning mingil määral ebavõrdsust vähendav. Ent siis läkski jama lahti, algas demagoogia – ilma selleta ei saa, seda ei saa ilma tolleta, ning, kui nii, siis ei saagi mitte midagi. On evitatud keerulised skeemid, mida Riigitulude amet ei suuda hallata. Nad ei saa üheainsagi maksumääraga hakkama, kustsaati veel kolmega? Ebavõrdsust ei saa samuti sel viisil vähendada. Väär on arvata, et meil on kuhjaga rikkaid, et tõmbame nad nüüd lohku, ning igaühest jätkub tuhande pensionäri ülalpidamiseks. Neid rikkaid pole üldsegi nii palju. Ning noid peedistatavaid on samuti järjest vähem. Lennujaam töötab, maailm on lahti.
Millist perspektiivi te oma jutu põhjal Lätile näeksite?
Niiviisi jätkates pole meist paari põlvkonna järel midagi alles. Kaks põlvkonda (50 aastat) on liiga optimistlikult öeldud. Üks-poolteist ning ongi õhtu käes. Teadlased arutavad neljanda ärkamisaja võimalikkuse üle. Nad ütlevad, et üheksakümnendatel saime oma riigi tagasi, aga vaimset ärkamist ei toimunud. Võib-olla on näha mingit taasärkamispotentsiaali? Ma ei näe seda. Need, kes on suutelised ise oma elu korraldama, toimetavad süsteemiväliselt. Pealekauba – mineviku edusammudest, möödapanekutest, kogemustest pole tehtud mitte mingisuguseid järeldusi. Kus on uued näod, jne.?
Kas sellised asjad nagu ühtekuuluvustunne riigiga, lätlus, patriotism on meie eneseteavuse jaoks juba vähetähtsad?
Ei, nad on olulised. On veel midagi, mis tuld ülal hoiab. Laulupidu. Inimesed tulevad kokku. Miks? Et kogeda seda, mida ei saa kuskilt mujalt. Seda ei saa võõrsil, teises seltskonnas. Seda saab ainult siin. Ning sestap kerkivadki meil sellised imed nagu Skride, Garanča jt. Nad ei sünni ju tühjale kohale. Ning kalmistupühad. Sa lähed ju vaatama, kuidas su vanemad, su naabrite vanemad, su sugulaste vanemad…Kahtlen, et keegi läheb kalmistupäevale oma uut kleiti demonstreerima.
Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus