Äsja leppisid euroala valitsusjuhid Euroopa Liidu ülemkogul kokku ühise eelarve loomises, mis on järjekordne samm ühtse suurriigi loomise suunas. Üha selgemaks saab, et Euroopa Liit ongi uus Nõukogude Liit, kirjutab ajaloolane ja poliitik Mart Helme.
Kui Eestis toimus referendum Euroopa Liiduga ühinemise teemal, kalambuuritsesid irvhambad pidevalt, et läheme ühest liidust teise, ehk Nõukogude Liidust Euroopa Liitu.
Mäletan, et see muutis liitumise pooldajad väga tigedaks. Ja tigedaks muudab see ütlus eurofiilid tänagi. Argumendidki on neil samad, mis viisteist aastat tagasi. Kus on Euroopa Liidu GULAG? Millal on Euroopa Liidus korraldatud küüditamisi ja massihukkamisi? Jne.
Ka inimesed, kes neidsamu stampväljendeid korrutavad, on suuresti samad. Näiteks Toomas Hendrik Ilves, kes ikka veel, oma korruptsioonimaigulise ja sisuliselt läbi kukkunud presidentuuri järel Eestist põgenenuna ei väsi endiselt etendamast vaba maailma heeroldit. Ta unustab selle juures, et rahvas, keda ta rassismi ja immigratsioonitõrksuse tõttu häbenenud on, on praegu vabam, kui tema tegeliku kodumaa USA rahvas, sest meil ei käi veel (VEEL!) niisugust liberaalide poolt permanentselt läbi viidavat nõiajahti, nagu peab juba aastaid taluma president Donald Trump, ülemkohtu kandidaadist Brett Kavanaugh’st rääkimata. Kuigi – EKRE mustamine kipub juba võtma samu mõõtmeid.
Ilves unustab ka, et tema sündimise (tollal tõesti) vabas maailmas, võimaldasid saksa mundris punaarmee vastu võidelnud mehed, keda Ilves juba välisministrina häbenes, hiljem aga juba ilma igasuguse häbita natsideks sõimas. Ta unustab ka, et Eesti Vabariigi taastamine õigusjärgluse alusel sai võimalikuks üksnes tänu nende meeste kangelaslikkusele, sest ainult see andis võimaluse Otto Tiefi vahevalitsuse paaripäevaseks võimule asumiseks ja sümboolselt Eesti Vabariigi taastamiseks.
Ent tagasi Euroopa Liidu kui uue Nõukogude Liidu juurde. Demagoogid hakkavad neid kaht muidugi võrdlema võrreldamatute näidetega, taipamata või tahtmata taibata, et asi on hoopis milleski muus. Ja see muu on ideoloogia.
Just nii nagu Nõukogude Liidus oli vaid üks ideoloogia kuulutatud ainuõigeks ja kõik muud ideoloogiad väärateks, nii on sama praegu sündimas ka Euroopa Liidus. Kommunismiideoloogia on lihtsalt asendatud liberaalse demokraatiaga. Ent kumbki ei sallinud ega salli enda kõrval konkurente. Jaa, tõesti, on ka vahe. Kui Nõukogude Liidus kaitsti ideoloogilisi väärtusi jõhkra vägivallaga, siis Euroopa Liidus on asi salakavalam. Selles uues impeeriumis on pealtnäha kõik kodanikuvabadused inimestele tagatud. Ka poliitilisel mänguväljal võid sa omal valikul olla sotsialist, liberaal või konservatiiv. Ent kui pealispinda pisut kraapida, tuleb kõigi nime poolest erinevate suundumuste alt välja sisuliselt üks ja sama kõigi tegelike erinevuste suhtes sallimatu petuliberalism. Ehk siis – kes ei ole meie poolt, on meie vastu!
Enamgi veel. Ole sa eurokonservatiiv või eurosotsialist, põhipostulaatides tuleb sul ikka poliitiliste suundumuste ülesele ideoloogilisele usutunnistusele truudust vanduda. Põhipostulaadid on aga järgmised: rahvuslus on paha, rahvusriikide suveräänsus on paha, kirik kui iganenud institutsioon on paha (välja arvatud juhul, kui kiriku esindajad on valmis oma „tagurlikke“ vaateid revideerima ja euroliberaalse usutunnistusega kooskõlla viima). Paralleel nõukogude ideoloogiaga on siin praktiliselt üks-ühele.
Aga veel. Ka traditsiooniline peremudel on paha ja ajale jalgu jäänud. See tuleb redefineerida ja mis sellest, et liberalismi võidukäik on abielus heteropaaride kõrvale toonud ka vabapaarid, üksikemad ja oma vanematega elavad üksiklased, tuleb uus usutunnistus kui moodne „ristimine“ sakramendina õnnestunuks lugeda alles siis, kui abiellumise ja lapsendamise õigused on seadusandlikult tagatud ka homopaaridele. Ja üleüldse on homod paremad ja täisväärtuslikumad inimesed kui heterod ja selle eitamine tuleb kriminaliseerida vihakõne nimelise inkvisitsioonilise meetme abil.
Homondust kõrvale jättes on siingi sarnasus rabav. Ka Nõukogude Liidus püüti isegi veel Nikita Hruštšovi ajal ühiskonda viia seisundisse, kus vanemate ülesanne oli kommunismi ehitada, nende lapsi kasvatas aga riik. Perekond oli kodanlik igand, mida oli vaja küll rahvastiku taastootmiseks, mis võimude arvates kujutas endast aga vastupanukollet kommunistlikule kõike nivelleerivale ideoloogiale ja oli seesugusena määratud avalikus ruumis pideva kommunistliku ajupesu objektiks.
Ning edasi. Maailmas valitseb ebaõiglus. Tõsi! Euroideoloogia kohaselt on aga selles ebaõigluses süüdi eurooplased, kellel lasub koloniaalajastust pärit „valge mehe koorem“. See koorem tuleb lunastada sellega, et eurooplased aktsepteerivad massimmigratsiooni kolmandast maailmast ja seda määral, mis nende endi traditsioonid, identideedi ja julgeoleku hävitavad. Kes sellega nõus ei ole, on nats, rassist, äärmuslane. Kõik rahvused ja rahvusriigid peavad Euroopast kaduma ja asenduma ühe ja ainsa identiteediga – eurooplane.
Siin pole öelda muud, kui et ka Nõukogude Liidus ujutati liiduvabariike üle eelkõige slaavi rahvastega, aga ka N Liidu teistest osadest pärit inimestega, eesmärgiks ei midagi muud kui üks nõukogude rahvas. Tegelikult on ka eurofiilid ühemõtteliselt välja öelnud, et nende sihiks on rahvusriikide järgne Euroopa. Ehk siis – Euroopa Liidu eesmärk on rahvuslike identiteetide, rahvuskultuuride ja -keelte hävitamine.
Ent see pole kaugeltki kõik. Euroopa Liit alles otsib võimalusi, kuidas selle eesmärgi nimel liikmesriikidelt kaaperdada nende suveräänsuse viimased riismed, kehtestades ühtse rahanduspoliitika (äsja leppisid euroala valitsusjuhid EL-i ülemkogul kokku ühise eelarve loomises), piirivalve, politseijõud ja viies ka muud poliitikad – transpordi, energeetika, keskkonna, välissuhtluse, kaitsepoliitika – keskvalitsuse ehk Euroopa Komisjoni juhtimise alla.
Seda võimu kaaperdamist teostatakse vaikselt ja salakavalalt, kasutades selleks direktiivset käsumajandust. Tavakodanikul pole Eestis aimugi, et meie justnagu sõltumatu riigi sõltumatu seaduseandja – Riigikogu – tegeleb päriselus nädalast nädalasse põhiliselt eurodirektiivide otsese ülevõtmise või eurodirektiivide alusel sündinud seadusmuudatuste vastuvõtmisega.
Siinkohal tähelepanu! Kes hääletustulemusi vaadata soovib, võib näha, et ainus fraktsioon, mis järjekindlalt selle suveräänsusröövi vastu hääletab, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Põhjus on lihtne. Me oleme ainsad, kes ei kuula Brüsseli sireenide laulu ja mõistame: suveräänsuseta pole meil lootustki jõukaks saada. Suveräänsuseta pole meid varsti enam olemaski!
Mida eurofiilid selle jutu peale nüüd siis teevad? Sõimavad mind putinistiks, natsiks, rassistiks ja paremäärmuslaseks.
Ma olen seda kõike juba näinud. Nägin teisitimõtlejate sildistamist ja vaenamist Nõukogude Liidus ja näen seda nüüd ka Euroopa Liidus. Nägin, kuidas ajakirjandus sõi peremeestel peost ja näen seda ka praegu. Nägin, kuidas kohtud ja prokuratuur seadusi väänasid ja näen seda ka praegu. Nägin valetamist, võltsimist ja võõraste peremeeste ees lömitamist siis ja näen seda ka praegu.
Ma uskusin 1991. aastal, et Eestist saab vaba ja õiglane riik, kus eestlased on oma maa, sõna ja otsuste peremehed. Uues Euroopa Liidu nimelises Nõukogude Liidus on kõik see haihtumas. Meie riigist on saamas formaalsus, maa, mis asustatakse võõrastega ja kus meie sõna enam ei maksa. Me oleme rahvusena sama hapras olukorras kui 1980. aastate massiimmigratsiooni päevil.
Siis sündis laul „Peatage Lasnamäe“. Mis laulu hakkame me laulma nüüd?
Mart Helme