Kui tahame, et sõjalise konflikti korral oleksid kaotused minimaalsed, siis tuleks praegu võtta suur laen ning kõikide liitlaste sõprade, spetsialistide ja ühe, teise ning kolmanda poole agentide nõuannete vastaselt kiikorras likvideerida meie kaitselüngad, kirjutab EKRE aseesimees Mart Helme Postimehes.
Kas valitsus likvideerib teadlikult Eesti iseseisvat kaitsevõimet või on kõik see, mida me viimastel kuudel näinud-kuulnud oleme, Kaja Kallase valitsusele omane sihitu ja koordineerimatu minnalaskmine? Et oleks arusaadav, mida ma silmas pean, lisan väikese loetelu.
Alustuseks kaitsejõududes ja sisejulgeolekus hõivatud inimeste moraali hävitamine ja rahva usu õõnestamine vastupanu mõttekusse agressiooni korral. Aegrida on siin halastamatu ja kõnekas. Kõigepealt kaitsejõudude ja politseiorkestrite sisuline likvideerimine, seal töötanud inimeste mõnitamine ja solgutamine. Sama kehtib kaitseväe kaplanaadi kaotamise puhul. Siis mundriskandaalid. Kõigepealt 9. mai kontekstis, kui Eesti Vabariigi sõjaväelastel sisuliselt keelati Siselinna kalmistu piirkonnas mundrites liikumine, kuna see võiks provotseerida seal oma võidupüha (loe: Eesti ja kogu Ida-Euroopa okupeerimist) tähistavaid venelasi. Peagi tuli kaitseväe juhatajal mõte, et Eesti sõdurid ei peaks enam paraadvormi kandma. Õnneks jäid tänu uuele presidendile vähemalt presidendi auvahtkonna paraadmundrid kui riigi sümbolväärtus alles.
Moraali tõmbas alla ka kaitseväes ja politseis käivitatud ja sealt kümnete inimeste minemapeletamise ja teiste kümnete vallandamise põhjustanud otsus sundvaktsineerimise kohta. Mis te arvate, kuidas see mõjus neis ametites töötavate inimeste moraalile? Ja tahtele neile ülekohut teinud režiimi kaitsma tõtata? Kaitsetahte langust kinnitaski hirmutaval määral viimane suur õppekogunemine, kus siili kasukas oli okastest õige hõre.
Ent läheme edasi. Kaitsevägi oli juba pikalt ihunud hammast piirivalve väga headele suurtele laevadele. Eelmises valitsuses blokeerisin siseministrina selle idee, sest tegelikkuses tähendanuks see meie merepäästevõimekuse, reostustõrjevõimekuse, avamere monitooringuvõimekuse ja kriisiaegse eelhoiatuse katteta jäämise. Minu ettepanek oli vastupidine: piirivalvelaevastikku tuleb täiendada paari suure, kopterivõimekusega laevaga ning kõik laevad varustada ka senisest toekama relvastuse ning miiniveeskamisvõimekusega, et nad võiksid vajadusel täita ka sõjaaja ülesandeid.
Aga ei! Uus valitsus kriipsutas kõik need kavad läbi ning otsustas “tugevdada” Eesti merevõimekust ainsa tõsiselt võetava laevastiku likvideerimisega. Miks likvideerimisega? Sest kaitseväe neli suuremalt jaolt kai ääres seisvat pähklikoort on sõjalises mõttes kõlblikud üksnes abialustena, tõsise sõjalise konflikti korral aga pigem märklaudadena ja lähevad lähiaastatel ekspluatatsiooniaja lõppemisel ka mahakandmisele. Et NATO peakorteris mitte jääda piinlikku olukorda kui laevastikuta mereriik, oligi tarvis piirivalvelaevad kaitseväele kaaperdada ja avamerel patrullimise asemel taas kai äärde seisma tuua.
Nagu oleme lugenud Moskva ultimaatumist läänele, on seal muuhulgas ka nõudmine, et keegi ei tohi omada konfliktide ärahoidmiseks Läänemerel arvestatavat mereväelist võimekust peale Venemaa. Ja mida me näeme: kaitseministeeriumi soovi kohaselt ning praeguse valitsuse juhtimisel täpselt sinnapoole asi nüüd ka kenasti liigub.
Selles kontekstis on tähelepanuväärne ka vastasseis, mis puhkes eelmise valitsuse ajal, kui EKRE soovis eraldada 300 miljonit eurot kahe meie kõige olulisema võimelünga likvideerimiseks. Üks nendest on rannakaitse ja teine keskmaa õhutõrje. Nii peastaap kui ka kaitseministeerium sõdisid algatusele kümne küünega vastu. Lõpuks jõuti kompromissini, et rannakaitse soetamisega tehakse algust, aga õhutõrje peab ootama. Aga et ärge muretsege, see on meil arengukavas kümne aasta pärast olemas.
Venemaa nõuab huvitaval kombel, et tema piiride äärde ei tohi selliseid relvasüsteeme paigaldada. Tekib küsimus, kas meie patroonid läänes on venelastega kokku leppinud, et keskmaa õhutõrjet Eestisse ei tule.
Samasugune on lugu muide ka kaitseväe soomusvõimekuse tekitamisega. 2015. aastal saime signaali, et ühest Euroopa riigist oleks võimalik suhteliselt soodsalt osta Leopardi tanke. Tõstatasin küsimuse riigikaitsekomisjonis ja vestlustes kaitseministriga. Kohtusin ka asjaosalise riigi suursaadikuga, kes teatas, et kui nende välis- ja kaitseministeerium saavad meie valitsuselt ametliku taotluse, on nende pool valmis teemaga edasi minema. Eestis sumbus kõik aga nagu mädasohu. Asja võttis talle omasel rumal-upsakal moel kokku tollane peaminister Taavi Rõivas, kes teatas Riigikogu infotunnis vastavasisulisele küsimusele vastates, et Eesti ei tegele vanaraua kokkuostmisega. Needsamad tankid otsustas mõni aeg hiljem ära osta Saksamaa, kes need pärast mõningast moderniseerimist Bundeswehri relvastuses kasutusele võttis.
Eesti ostis tankide asemel Norrast aga tõepoolest vanarauda remonti ja ümberehitamist vajavate jalaväe toetusmasinate näol, makstes selle tehingu eest vältimatult „vaese“ Norra riigieelarvet täitvate tugiteenuste ja varuosade eest kallimat hinda kui soomlased, kes enam-vähem samal ajal täiendasid oma tankiparki.
Midagi on meil õnnestunud varem siiski ka soetada, tõsi. Tehing, mille üle uhkust tunti, oli tankitõrjekomplekside Javelin muretsemine. Ja mis me nüüd kuuleme! Et olukorras, kus keegi ei tea, kuhu venelased esimese löögi annavad, kingime osa nendest kompleksidest ja ülikallist laskemoonast (ühe paugu hind 150 000 eurot) Ukrainale. Tuleb nõustuda pärissõda ja pärissõjaväge tundva endise kaitseväe juhataja Ants Laaneotsaga, kes ütleb, et keegi on kusagil hulluks läinud.
Lisaks Javelinidele tahavad meie kindralid ukrainlastele ära anda ka haubitsaid, mida on ukrainlastel endil nii palju, et võiksid neid meilegi jagada, kuid mille äraandmine tähendab otsest hoopi meie taktikalisele lahinguvõimele.
Kirsiks tordil on aga uudis, et ülemaailmsed tarneraskused lükkavad edasi meie poolt juba hangitud relvastuse ja varustuse saabumist. Meil on praegu kõike eluliselt ja hädasti vaja nagu vett tulekahju ajal. Sest tegelikkuses on meil teatud relvade lahingumoona varu vaid paariks päevaks. Meil on sisuliselt komplekteerimata, varustamata ja relvastamata teine jalaväebrigaad. Ja siis öeldakse, et anname osa meil endilgi nappivast relvastusest ära ja et hanked viibivad.
Kui tahame, et sõjalise konflikti korral oleksid kaotused minimaalsed, siis tuleks praegu võtta suur laen ning kõikide liitlaste sõprade, spetsialistide ja ühe, teise ning kolmanda poole agentide nõuannete vastaselt kiikorras likvideerida meie eespool loetletud kaitselüngad. Ja muidugi sellesama rahaga varustada iga viimane kui püssi alla minev kaitseväelane kuuli- ja killuvestide, kevlarkiivrite, põlvekaitsmete, ergonoomiliste jalanõude, mitmekesise käsirelvastuse ja kuudepikkust sõjategevust ette nägeva koguse moonaga.
Seda tahet me praeguse valitsuse ja kaitseväe juhtide juures aga ei näe. Et see tahe tekiks ja et sellega koos tekiks ka väljavaade praeguse uute mõjusfääride jagamise tingimustes meie iseseisvuse säilimiseks, on vaja nii valitsusevahetust kui ka vahtkonnavahetust kaitseväe juhtkonnas. On vaja juhtkonda, kes ei järgi nõuandeid, mis kahjustavad meie kaitsevõimet, kuid mida meie nn sõbrad juba kasutavad läbirääkimistel venelastega rahustavate sõnumitena. Lõppude lõpuks ei soovitanud meie praegused liitlased 1918. aastal ka meil Venemaaga Tartu rahulepingut sõlmida. Õnneks ei võtnud meie toonased juhid seda soovitust kuulda.
Praegu on aga, uskuge mind, nagu jaanuar 1939. Veel sama aasta veebruaris kinnitas Konstantin Päts vabariigi aastapäeva kõnes, et Eesti iseseisvus on tagatud, et me ei anna seda võitluseta käest, kuid et tänu meie targale poliitikale on Eestil õnnestunud sõjast kõrvale jääda. Jaanuarile-veebruarile järgnes paraku kiiresti august ja Molotovi-Ribbentropi pakt. Augustile september Teise maailmasõja alguse ja baaside lepinguga. 1939. aastale järgnes veel saatuslikumalt aga juuni 1940, kui langes võitmatuks peetud Pariis ja Moskva neelas selle varjus nagu muuseas alla Balti riigid.
Eesti on 2004. aastast alates panustanud sellele, et meid kaitsevad meist suuremad ja tugevamad. Me ei saa praegu enam kindlad olla, et see ka tegelikkuses nii on. Kõigil suurriikidel on selleks liiga palju mängus. Sestap tuleb kohe sisse lülitada uus käik ja nii meile kallale tulemine kui ka meie abistamisest loobumine muuta nii ebaapetiitseks kui võimalik.
Mart Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees