Tänapäeva riigijuhtimine vaevleb sageli ühes ja samas hädas: näidatakse steriilset, ettevaatlikku ja mainekujundajate poolt lihvitud nägu. Selles hoolikalt siledaks triigitud maailmas mõjub Mart Helme paljudele nagu sõõm värsket õhku.
Ta on mees, kes ei peitu ümarate lausete taha, vaid julgeb asju nimetada nende õigete nimedega. Just see haruldane omadus – julgus ja oskus väidelda otse ja keerutamata – teeb Mart Helmest riigimehe, kelles rahvas tunneb ära ühe endasuguse ehk inimese meie seast.
Mart Helme olemus peitub tema erakordses mitmekülgsuses. Vanarahvas teab ütelda, et iga õige mees peab elu jooksul ehitama vähemalt ühe maja ja kirjutama ühe raamatu. Mart Helme on teinud seda korduvalt ja märksa suuremalt, sest lisaks oma kätega loodule on ta osalenud ka Eesti riigi ülesehitamises. Enne suurde riigielu juhtimisse asumist on ta pikalt leiba teeninud sõna- ja sulemehena. Tema tegevus ajakirjaniku, toimetaja ning kirjastajana näitab sügavat keele- ja kultuuritaju. Ta on mees, kes oskab mõtteid mitte ainult rääkida, vaid ka kaalukalt paberile panna, juhtides trükisõna sündi ja andes välja väärtuslikke teoseid.Ühelt poolt on tegu kogenud välissuhete asjatundjaga, kes esindas Eestit suursaadikuna Venemaal ajaloo ühel keerulisemal perioodil. See on andnud Mart Helmele terava tulevikku suunatud vaate ja riigimeheliku selgroo.
Teisalt ei ole ta ametiruumide vaikusesse sulgunud ametnik. Eesti rahvas tunneb seda loomingulist ja kütkestavat muusikut ka ansambli Fix asutajaliikme, laulja ja basskitarristina. Tema mitmekülgset andekust, osavat pillimänguoskust ja meeldejäävat lauluhäält tõestab ansambli Hübriid ridades kuulsaks lauldud pala „Võõra linna tuled“. See loominguline ja hariv taust näitab, et riigiasjad ei ole Mart Helme jaoks kogu elu, vaid üks etapp. Ta oskab ja suudab luua väärtust ka väljaspool Toompea saale, olgu selleks muusika, kirjatöö, kirjastamine või Suure-Lähtru mõisa taastamine maapiirkonnas.
Kõik need omadused kokku moodustavad erakordse pagasi, mis on asendamatu väärtusega riigi kõige kõrgemas ametis ehk presidenditoolil. Tõeline president ei tohi olla pelgalt ametlike eeskirjade täitja, vaid rahva ühendaja ja riigi esindaja maailmas. Mart Helme aastatepikkune kogemus välisteenistuses tähendab, et presidendina ei vajaks ta sisseelamisaega, sest ta tunneb rahvusvahelise elu tagamaid ja oskab Eestit esindada väärikalt ning võrdväärse osapoolena. Samuti on riigipea roll kanda Eesti kultuuri ja vaimsust, kus Mart Helme haritus, ajakirjanduslik kogemus, ajalootundmine, pillimänguoskus ja loominguline taust muusikuna annavad talle sügava mõistmise meie rahvuskultuurist.
Kuna riigipea kõige olulisem ülesanne on kuulata ja mõista oma rahvast, siis elupõlise maainimesena ei ole Mart Helme võõrandunud argipäeva muredest, vaid suudab kõnetada nii teadlasi kui ka lihtsaid tööinimesi.Mart Helmet võib küll kritiseerida tema teravuse pärast, kuid talle ei saa ette heita näitlemist. Ta ei püüa meeldida kõigile, ja see teebki ta poolehoidjate silmis väärtuslikuks. Kui Mart Helme räägib, ei kõnele ta mitte kuivade arvutustabelite või ametkondlike ettekirjutuste keeles, vaid keeles, mida mõistab tavaline Eesti inimene. Tema otsekohesus ei tulene lugupidamatusest, vaid soovist rääkida asjadest nii, nagu need on, ilma igasuguse moonutamiseta.
Lõpuks on Mart Helme tõestus sellest, et ka riigi tippjuhtimises on võimalik säilitada oma nägu, loominguline hing ja inimlikkus. Ta on jäänud härrasmeheks, kellel on julgust seista oma põhimõtete eest. Just see riigimehelik selgroog koos rahvaliku südamlikkusega teeb Mart Helmest liidri, kelles paljud näevad väärikat, tugevat ja omaalgatuslikku presidenti – otsekohest meest meie seast.
Rainis Lipstok