Rahvusvaheliste suhete realismi – või kui soovite, siis ka neorealismi – koolkond ütleb, et ainus, mis on rahvusvahelistes suhetes püsiv, on see, et need on anarhilised. See tähendab, et mistahes mustrid või tasakaalud on ajutised, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees, ajaloolane ja geopoliitika asjatundja Mart Helme.
Sellesama koolkonna teoreetikud – kes tuginevad ühtlasi ajaloolisele kogemusele – ütlevad ka, et mistahes suhete muutumise ja uute mustrite tekkimise peamine komponent on jõud. Selle seisukoha lühikokkuvõte on, et tugevad teevad, mida tahavad, ja nõrgad teevad, mida peavad.
Tasakaalude muutumises
Realistide vastased – ja koolkondi, kes sellele teooriale vastanduvad, on palju – väidavad omalt poolt, et globaliseerumise, sõjalise purustusjõu tohutu kasvu, rahvusvahelise majanduse põimumise, üksteist toetavate rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuse ja terve hulga üksikute, ka kõige võimsamate riikide iseseisvat otsustusõigust piiravate rahvusvaheliste lepingute tulemusena pole alasti reaalpoliitika ehk – nagu seda teiste sõnadega nimetatakse – jõupoliitika tänapäeval enam mõeldav.
Tõepoolest, kui ma käesoleva sajandi nullindatel ülikoolis rahvusvaheliste suhete teooriatest loenguid pidasin, tunduski, et jõupoliitika seesugusel kujul, nagu selle juba 17. sajandil defineeris realistliku koolkonna esiisa Thomas Hobbs, ei pea enam paika.
Aga elu teeb oma korrektiivid. See, mis 20. sajandi algul tundus paika loksunud pax americanana ehk USA juhitud kollektiivse lääne diktaadina ülejäänud maailma suhtes, osutus pettekujutelmaks.
Selgus, et rahvusvaheliste suhete põhikomponendid on nagu suure supi koostisosad endiselt riiulil. Oli vaja lihtsalt kokka, kes need riiulilt patta viskaks.
Tegelikult oli (on) neid kokkasid rohkem kui üks. Ent selle mõistmiseks loeme üles ka need komponendid, millest praegu tulele pandud suppi keedetakse.
Rahvusvaheliste suhete põhiteemad on tegelikult alati olnud ühed ja samad. Nendeks on sõda ja rahu, imperialism ja natsionalism, rikkus ja vaesus, riikide sünd ja lagunemine, usundid ja poliitika, demograafia ja rassiküsimused, kaubandus ja tooraine, keskkonnaküsimused, rahvusvaheliste lepingute ja organisatsioonide mõju ja autoriteet ning kõige vundamendi ja refräänina ikka uuesti ja uuesti riik ja julgeolek, riik ja julgeolek.
Praegu, 21. sajandi teise veerandi alguses olemegi olukorras, kus nende komponentide senised tasakaalud on järsult muutunud.
Kollektiivne lääs on mandunud
Kollektiivne lääs ei ole enam ei majanduslikult, demograafiliselt ega militaarselt kõigist teistest sedavõrd üle, et saaks oma senist diktaadipoliitikat jätkata. Sealjuures on kolmanda maailma demograafiline tõus, massimigratsioon ja lääne enda kultuurilise identiteedi nõrgenemine viinud olukorrani, kus, nagu üks realismi teoreetikuid on teatud irooniaga öelnud, lääne kindluse hoidmine barbarite vastu on muutunud küsitavaks, kuna barbarid on juba lastud müüride vahele.
Kuni barbarid (kasutame siinkohal seda sõna üldistava termini, mitte hinnanguna) moodustasid vaese talupoegade massi, keda sai kasutada odava tööjõuna nende kodumaa rikkuste kasutusele võtmiseks lääne heaoluühiskonna edendamiseks, püsis vana, Teise maailmasõja tulemusena paika pandud maailmakord.
21. sajandi esimesed kümnendid muutsid olukorda aga drastiliselt, sest ühtäkki selgus, et vaesed ei olegi enam nii vaesed ja peale selle on paljud neist üles ehitanud väga tugevad ning ka sõjaliselt võimsad ühiskonnad, kelle kõrval mitu senist suurriiki kahvatuvad.
Kui paneme kõrvuti tuumariik Suurbritannia ja tuumariik Hiina, pole kellelgi kahtlust, et Soomest vaid pisut suurema territooriumi ning alla 70 miljoni elanikuga Inglismaa ei kannata võrdlust välja ei demograafilises, majanduslikus, territoriaalses ega sõjalises plaanis. Ka moodsate majandusharude nagu elektroonika, IT ja tehisaru vallas on Hiina eranditult kõigist Euroopa riikidest pikalt ees.
Sarnase võrdluse võime tuua ka teise Euroopa suurriigi Prantsusmaa ja India vahel.
Ent mis siin rääkida taolistest tõepoolest hiiglastest nagu Hiina ja India, kui isegi suhteliselt väikesed Türgi ja Vietnam on elanike arvu, majanduse arengu ja sõjalise võimsuse poolest (kui tuumarelv välja arvata) kõigist Euroopa nn suurriikidest mööda läinud.
See kõik toob meid tagasi artikli alguse juurde, kus väitsin, et rahvusvahelised suhted on anarhilised, mis tähendab, et need on pidevas ja raskesti ennustatavas muutumises. Anarhia püüdleb samas vältimatult korra poole, sest nagu sedastas juba Thomas Hobbs, kui valitseks anarhia, oleks elu räpane, elajalik ja lühike. Seda ei soovi aga keegi. Kui maailmas valitseva korra vundamendi moodustavad riigid – ja pole ette näha, et see muutuks – ning riikide põhimure on julgeolek, on enesestmõistetav ja ratsionaalne, et muutunud oludes asutakse otsima uusi tasakaalumehhanisme.
Just seda teeb praegu ka Ameerika president Donald Trumpi juhtimisel. Meie huvides siin Eestis on teda tema püüdlustes toetada, sest meie huvides on, et uus maailmakord tekkiks uute jõukeskuste vaheliste kokkulepete, mitte vägivalla tulemusena.
Sest peame endale väga kainelt ja ratsionaalselt aru andma, muu hulgas Ukraina näitel: kui sõnad (diplomaatia) ei saa hakkama, järgneb sõda.
Artikkel ilmus 19. veebruaril ilmunud ajalehes “Konservatiivne Vaba Sõna”