Kõigile ootamatult uueks välisministriks saanud Eva Maria Liimetsa esimesed intervjuud annavad ühemõttelise ja veenva kinnituse: uus valitsus on otsustanud iseseisvast välispoliitikast loobuda.
Tegemist on peenhäälestuse taastamisega taavirõivaslikus kastmes. Kõikjal ja kõiges ainult euroopalikud väärtused. Küsime siinkohal, missugused väärtused: homoabielud, loodete ja lastega kauplemine, eutanaasia legaliseerimine, massiimmigratsioon, igasuguse rahvuslikkuse ja rahvusriikluse halvustamine ja mahasurumine, iga valge inimese süüdistamine rassismis, kiriku ja usklikkuse põlastamine, ajaloo ümberkirjutamine jne., jne.).
Kuna meie diplomaate on eelkirjeldatu vaimus juba veerandsada aastat kasvatatud, oligi uuele valitsusele kõige mugavam ametisse määrata juba väljadresseeritud inimene.
Ent Liimetsa jutu põhjal võib teha veel mõned järeldused. Kõige olulisem olevat julgeolek. Ja siis kohe paradoks. Läänelike väärtuste nimel peame avama oma piirid ukrainlastele, valgevenelastele ja venelastele. Kas tõesti on meie julgeoleku huvides slaavi rahvastiku osakaalu kasvatamine Eestis? Kas tõesti ei oska meie enda väitel suurepärast tööd tegev ja põhiseaduslikku korda vankumatult kaitsev kapo näha selles julgeolekuriski, eriti arvestades, et Vene eriteenistuste agente on kõige mugavam peita dissidentide ja poliitpõgenike maski taha?
Ent jätame siinkohal ideoloogilise laetuse ja selle ettenägematud tagajärjed.
Uus välisminister on juba suutnud ennast näidata ka ebaõnnestunud läbirääkijana, kuna ei suutnud Eesti ja Soome vahelises töörände küsimuses saavutada vähimatki edasiminekut. Jutt sellest, et „teema on jätkuvalt laual“, ei maksa midagi.
Aga enamgi veel. Mäletatavasti lubas uus kaitseminister Kalle Laanet alles äsja, et naabritele kummikusse laskma ei hakata. Ei läinud kaht nädalatki, kui just seda uus välisminister tegi, teatades, et Soome piirangud on vastuolus Euroopa Liidu põhiväärtustega. Ehk teiste sõnadega, ta pöördus sisuliselt kaebusega Euroopa Komisjoni poole. Kas Liimets ja Kaja Kallas tõesti arvavad, et soome sisu selle peale veel kangemaks ei muutu ning kasu asemel eestlastest pendeltöötajatele veelgi rohkem turja ei karata.
Kokkuvõtteks – milline on uue valitsuse välispoliitiline kurss?
Esiteks, ei mingit iseseisvat välispoliitikat.
Teiseks, piirid lahti, nii võõrtööjõule, pagulastele kui naaberriikide dissidentidele.
Kolmandaks – meie helge tuleviku tagavad meile homod.
Neljandaks, et tagada Eesti julgeolekut, ujutame meie riigi omaenda valitsustega mitte rahul olevate slaavlastega üle.
Viiendaks – iseseisvat ja oskuslikku diplomaatiat polegi tarvis, sest kui hätta jääme läheme Brüsselisse või Washingtoni kaebama.
Ja kuuendaks – rahvusriiklus on saatanast ning valge rassi üleoleku vastane võitlus meie rahvusvaheliste suhete prioriteet. Eestlane, häbene, et oled valge ja võta omaks süü orjakaubanduse ning kolooniate vallutamise ning riisumise eest.
Kelle huvides tegutseb „päikesevalitsus“? Igal juhul mitte Eesti riigi ega selle kodanike.
Mart Helme
EKRE aseesimees