Rahva protestidel politseiriigi seadusandliku kehtestamise vastu on selgunud vaieldamatu fakt: politseiriik ongi juba kohal.
Viis, kuidas politsei protestijad Toompealt lahkuma sundis, viis kuidas politsei Vabaduse väljakule ümber kolinud protestijaid jõuga kokku suruda püüdis, saamaks ettekäänet süüdistada neid 2+2 reegli rikkumises, viis kuidas ühel juhul trummi, teisel juhul plekkmannergut põristanud inimesed otsitud ettekäändel kinni peeti, viis kuidas tavapolitsei kõrval välja toodi ka märulipolitsei, kiirreageerijad ja koerad, viis, kuidas inimestel keelati plakatite kasutamine ei jäta enam mingit kahtlust – politseiriik on kohal. Ja seda kõike rahumeelsete, sageli perekondadena, väikeste lastega rahva suukorvistamise vastu protestima tulnud inimeste vastu.
Kui eelmine valitsus kaporatuuri operatsiooni tulemusena kukutati, ennustasin, et järgmiseks saab vaikiva ajastu kehtestamine. See protsess on nüüd käivitunud. Riigikogus üritatakse kiirkorras läbi suruda tervet hulka eelnõusid, mis kõik annavad oma pusletüki meelsusvabaduse piiramisse. Ja rahvast, kes sellega nõus ei ole sildistatakse lamemaalasteks, Kremli käsilasteks ning koroonaeitajateks, kelledele ei tohi niisugusel protestil osalemise tõttu enam isegi arstiabi anda!
Politsei on muidugi jõustruktuur ja jõustruktuurides kehtib kindel käsuahel. Aga ma võin mürki võtta, et politseinikud, kes rahva suukorvistamise räpast mängu kaasa tegema peavad, ei tunne ennast mugavalt. Mida mõtlesid või tundsid need politseinikud, kes tšellot mängivat noort naisterahvast tema laste silme all rahumeelse musitseerimise eest arreteerida üritasid? Muide, nad olid rahva pahameele survel sunnitud taanduma, aga näide kui niisugune on märgiline.
Kaja “Lukašenka” Kallas, Kristjan “Putin” Jaani: kas te saate aru, et te olete saatnud raskelt relvastatud märulipolitsei ja kiirreageerijad omaenda kaitsetu ja rahumeelse rahva – sealhulgas naiste ja laste – vastu? Ettekäändel, et nad ei täida koroonaohutuse nõudeid, aga tegelikult selle pärast, et nad protestivad teie katsete vastu Eestis uus vaikiv ajastu kehtestada.
Oleks ma endiselt siseminister, ei nõustuks ma mitte mingil juhul niisuguse käitumisega. Ja ammugi ei oleks ma nõus kõigi nende politseiriiki kehtestavate seaduste vastuvõtmisega. Sellega paneksin topelt tanki kõik oma alluvad, kõik reapolitseinikud, kes juba praegu pidid Vabaduse väljakul naiste ja laste vastu minnes täitma ülevalt poolt tulnud käsku, aga siis peaksid hakkama tegema veel palju ebameeldivamat. Sest seadus on nende jaoks täitmiseks.
Ma imestan, kus on nüüd Kersti „Sõna on vaba” Kaljulaid? Miks vaikib ka õiguskantsler Ülle Madise, kui praegu keset päist päeva üritatakse inimestelt ära võtta nende põhiõigusi ja isikuvabadusi? See, et meil pole proaktiivset ja keerulisi probleeme lahendada suutvat peaministrit, on meile kahe ja poole kuu jooksul ilma praeguse ilmselge põhiseadusliku kriisitagi selge.
Ent lugu ei lõpe sellega. Mis iganes ei juhtuks valitsuse ja jõustruktuuride poolse inimeste põhiõiguste jalge alla tallamise protestidega edasi, on meil ajaloost õppida ka järgmine faas. Riigipöördele ja vaikiva ajastu kehtestamisele järgnes teatavasti sõjaeelse Eesti Vabariigi hukk.
See võib juhtuda ka praegu, sest vaikiv ajastu eemaldab poliitilistest protsessidest mitte üksnes rahva, vaid ka opositsiooni. Ei üks ega teine saa ega ole võib-olla enam ka motiveeritud neid alla surunud võimu kaitseks väliskriisi puhkedes välja astuma.
Tegelikult on ohumärgid juba ju üleval: Ukrainas võib olukord üle kasvada ulatuslikuks sõjategevuseks ja meie välisministriks sattunud ametnik on Lavrovilt Moskva võimaliku tulevase ultimaatumi põhipunktid juba kätte saanud. Jääb veel üle vaid oodata, kuni Moskva rahva toetuse kaotanud asjapulkadele Eestis tingimusi esitama hakkab. Ja siis pole enam abi ei märulipolitseist, kiirreageerijatest ega verekoertest.
Mart Helme
EKRE aseesimees
endine siseminister
