Valitsus, mis võimule saades kohe tagasi pööras riigikogu eelmise koosseisu poolt üksmeelselt vastu võetud suurperede toetamise seaduse, on nüüd asunud vanemahüvitise kärpimise kallale. Ja seda olukorras, kus Eesti on demograafilise kollapsi äärel. Kui mõned üksikud helgemad aastad välja arvata, oleme praeguseks juba enam kui veerand sajandit olnud negatiivse iibega riik.
Asja teeb veel hullemaks see, et nüüdseks on sügavasse pensionipõlve jõudnud ka suur sõjajärgne põlvkond, kes paneb lähema kümnendi jooksul oma kriitilise massi osas paratamatult pillid lõplikult kotti. Asemele teist nii suurt põlvkonda enam ei tule, sest laulva revolutsiooni aegne ühekordne hüpe jäi selleks liiga lühikeseks.
Nii peamegi praegu tõdema, et mistahes sammud, mis niigi madala sündimuse olukorras viljakas eas inimeste kindlustunnet õõnestavad, lükkavad meid veelgi kiiremini olukorda, kus me pole rahvusena enam ei jätkusuutlikud ega ole võimelised ka Eestit kui riiki püsti hoidma. Seda enam, et suur osa meie viljakas eas inimestest on juba praegu valinud Eesti asemel uueks elukohaks mõne välisriigi.
Selles olukorras on muidugi kõik need mantrad, mida praegu võimul olevad tegelased oma rahandus- ja maksupoliitiliste rumaluste õigustamiseks korrutavad, lihtsalt naeruväärsed. Eriti see, kui väidetakse, et me ei saa jätta võlgasid järeltulevatele põlvedele. Missugustele järeltulevatele põlvedele? Neid lihtsalt ei ole ju – vähemalt mitte piisavalt, et meie riiklust rahvusriigina edasi kanda. Või peate te järeltulevate põlvede all silmas immigrante – venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi, hindusid, araablasi, aafriklasi jne?
Ja siin jõuame julgeolekuni, mis on veel üks mantra, mida kõigi ka kõige rumalamate otsuste õigustamiseks kasutatakse. Aga kelle julgeolekut te rahvast maksudega laostades ja riiki slaavlastega üle ujutades tagate? Ega ometi venelaste julgeolekut Venemaa ees? Või kui arvate, et kui Eestist saabki paari järgneva aastakümne jooksul valdavalt venekeelne riik (Tallinn on siin juba praegu ju mudelina ees), siis piisab ikka vaid sellest, et kuulume NATO-sse ja Euroopa Liitu? Unistada ju võib, aga tegelikult on Moskva demograafia kui meie Achilleuse kanna juba ammu märgile pannud. Hiljuti lugesin ka, mis on sellest tulenevalt nende plaan nii Eesti kui teiste meiega tegelikult äravahetamiseni sarnase demograafilise olukorraga Balti riikide suhtes: oodata meie aeglast vananemist ning venestumist ja siis meid lihtsalt üle võtta. Suurriigil teatavasti on aega küll.
Siinkohal ka üks sellekohane allikas, mida ma ei tsiteeri küll sõna-sõnalt, vaid refereerin üksnes välja öeldud mõtet. Nimelt lausus üks endine Iisraeli luureorganisatsiooni juhtfiguur Jakov Kedmi mõni aeg tagasi, et eestlased ja lätlased ei ole lähiajal demograafiliselt enam elujõulised ning et viiekümne aasta pärast nendes riikides eestlasi ja lätlasi enam ei ela. Need, kes veel eestlaste ja lätlastena alles on, rändavad mujale.
Kui me kohe (ja kohe oli tegelikult juba üleeile), ei astu riiklikult radikaalseid samme sündimuse toetamiseks, perede toetamiseks, regionaalpoliitika arendamiseks võtmes, et elu oleks võimalik ja inimväärne igas Eesti nurgas, ei investeeri maapiirkondade koolivõrku ja muude sotsiaalse infrastruktuuri kriitilistesse punktidesse, ei lõpeta eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all eestikeelse kvaliteethariduse hävitamist, ei peata hullumeelset maksude tõstmise rallit, ei astu välja ideoloogilise rohepöörde teostamatust utoopiast, ei lõpeta traditsioonilise perekonna hävitamist jne, jne, siis jõuame juba mõnekümne aasta pärast olukorda, kus riigikogu saalis käivad uuseestlaste istungid vene keeles ja Stenbocki majas valmistatakse usinalt ette dokumente Eesti lõplikuks ühendamiseks Venemaaga.
Vastus küsimusele „kes tegi?“, on meile teada aga juba rahvajuttudest: ise tegi.
Mart Helme
Riigikogu liige (EKRE), endine siseminister