Venemaa on vetostanud OSCE-s sealset otsuste konsensuslikku vastuvõtmismehhanismi kuritarvitades Eesti eelseisva eesistumise organisatsiooni juhina.
Kahtlemata on see rünnak Eesti, meie välispoliitilise orientatsiooni ja meie rahvusvahelise autoriteedi pihta, ent Venemaa eesmärk on siiski palju laiem ning kaugemale ulatuvam. Selleks pole ei midagi vähemat või enamat kui praeguse, külma sõja ajal ja selle järel välja kujunenud maailmakorra, läänekesksete rahvusvaheliste organisatsioonide ning rahvusvahelise õiguse demonteerimine.
Kui Venemaa oma sõjas Ukraina vastu väidab, et on lahinguväljal vastamisi mitte üksnes ukrainlaste, vaid kollektiivse läänega, siis on Moskva seisukohast diplomaatilisel lahinguväljal elementaarne ka kollektiivse lääne kahjustamine seal, kus selleks võimalus avaneb. Ja antud juhul leiti Kremlis, et nende vaatest tähtsusetu Ida-Euroopa riigi eesistumise blokeerimine annab just seesuguse võimaluse, tekitab kiilulöömise šansi lääneriikide vahele ning sunnib neid asuma kauplema teadagi kelle, eks ikka Eesti arvel.
Venemaa initsiatiiv on neile endile seda ohutum, et OSCE ehk Euroopa julgeoleku ja koostööorganisatsioon on juba pikemat aega eksistentsiaalses identiteedikriisis ning on järjekindlalt demonstreerinud, et pole võimeline ei koostööks ega julgeoleku tagamiseks.
Mida tegi OSCE Bosnia sõja ajal, Kosovo kriisi(de) ajal, Gruusia sõja ajal, Karabahhi sõdade ajal, kui tuua kõige põletavamaid näiteid? Võttis vastu deklaratsioone, mõistis hukka, kutsus üles vägivalda lõpetama. Kas keegi pööras sellele vähimatki tähelepanu? Loomulikult mitte.
Nii leiavadki venelased praegu, et OSCE kui diplomaatide ja luurajate jututuba on üks neist rindelõikudest, kus saab karistamatult asuda läänekeskse maailma lammutamisele, et jõuda multipolaarse maailmakorralduse juurde, kus jõukeskused koondavad enda ümber neile jõukohase satelliitriikide ja liitlaste ringi.
Mis tähendabki, et senise rahvusvahelise tasakaalu ning seda tasakaalu tagama pidanud organisatsioonide demonteerimisele järgneb multipolaarse maailma kujundamise järgmine faas, kunstlike ja elujõuetute riikide likvideerimine või uuele orbiidile juhtimine.
On vägagi tõenäoline, et näiteks Gruusialt üle löödud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia liitmine Venemaa Föderatsiooni koosseisu on sisuliselt otsustatud ning valitakse vaid momentumit.
On vägagi tõenäoline, et Bosnia riik lakkab juba ettenähtavas tulevikus eksisteerimast. On vägagi tõenäoline, et Serbia annekteerib Kosovo põhjaosa ka ülejäänud Kosovo ühineb Albaaniaga. On vägagi tõenäoline, et aserid vallutavad Türgi toetusel ja Venemaa kahjurõõmsa parastamise saatel Armeenia lõunaosa, et saada maismaaühendus Nahhitševani ja Türgiga. On vägagi tõenäoline, et Türgi liidab ametlikult endaga Põhja-Küprose.
Mida teeb niisugustel puhkudel OSCE? Mida teeb NATO? Mida teeb Euroopa Liit? Mida teevad Ameerika Ühendriigid?
Protestivad, võtavad vastu resolutsioone, nõuavad endise olukorra taastamist, kutsuvad üles diplomaatilisi lahendusi otsima, kehtestavad sanktsioone. Kõik lepivad, mõistes, et senise maailmakorra lagunemise jõuga peatamine on ohtlikum, kui selle järkjärguline ümberkorraldumine keeruliseks, kuid lõppkokkuvõttes pragmaatiliseks uueks maailmakorraks.
Meil on tagaajus muidugi lakkamatult küsimus, mis saab selles geopoliitiliste laamade raskesti juhitavas kui mitte lausa juhitamatus maailmas Eestist? Vastus nimetatud küsimusele sõltub sellest, mis saab lähematel aastatel sellest, mida me tunneme Euro-Atlantilise maailmana. See omakorda sõltub sellest, kas Euroopa jääb USA poliitilises agendas prioriteetide kategooriasse või leitakse seal, et eurooplased peavad ise hakkama saama ja USA-l tuleb keskendada kõik oma jõupingutused Lähis-Itta ja Vaikse ookeani piirkonnale.
USA taandumise korral on elementaarne, et nii Washington kui ka Euroopa juhtriikide pealinnad asuvad kauplemisläbirääkimistesse Moskvaga, tagamaks kontinendil endale uus talutav tasakaaluseisund.
Selles olukorras on meil kolm varianti: me võime jääda võitjate poolele (loe: meid ei müüda maha), me võime jääda suurtele osapooltele kasulikuks halliks tsooniks, aga me võime kahjuks muutuda ka Venemaa ripatsriigikeseks. Meile vähegi soodsa tulemuse eelduseks on stampidest koosneva välis- ja julgeolekupoliitika ümbermõtestamine ja selles osas ka uue rahvusliku konsensuse saavutamine.
Mart Helme,
Riigikogu liige, EKRE aseesimees