On õigupoolest lausa naljakas lugeda kõiki neid arvamusavaldusi ja seisukohavõtte, mis praegu iga päev meedias riigikogu ummikseisu kirjeldavalt ilmuvad ja mida võib kokku võtta naiivpropagandistliku üleskutsega: mõlemad pooled peavad sammu tagasi astuma. Mida see tähendab? Missuguse sammu? Äkki defineeriks! Siiani võib seda tõlgendada üksnes kui nõudmist, et sammu tagasi peab tegema ainult EKRE. Muidu ei saavat riik toimida ja valitsus valitseda, ilma et ta peaks oma eelnõusid siduma usaldushääletusega.
No anna kannatust! Seda tööd meie fraktsioon riigikogus praegu teebki, et valitsus ei saaks oma Eestit hävitavat agendat ellu viia. Meie tegevus ei ole mitte põhjus, vaid tagajärg. On tagajärg sellele, et Kaja Kallas idavedudest ja avaliku arvamuse põrmustavast hukkamõistust hoolimata endiselt Stenbocki maja okupeerib.
On tagajärg sellele, et koalitsiooni ministrid kategooriliselt keelduvad oma maksutõusu plaanides korrektiive tegemast. On reaktsioon sellele, et ühiskonnas üha süvenevat ideoloogilist, poliitilist ja majanduslikku vastasseisu plaanib liberaalne front ületada – täpsemalt maha suruda – vihakõneseaduse ja muude administratiivsete repressioonide kehtestamisega. On vastureaktsioon stalinlike külvivolinike moodi rohepöörde korraldamisele ja – ning see pole sugugi väheolulisem – reformierakondlikule ülbusele, rumalusele ja ebakompetentsusele.
Eestlased ei tule naljalt barrikaadidele, aga see, et õpetajad streikima hakkavad, on märgiline. Julgen koguni ennustada, et õpetajad teevad sellega otsa lahti ulatuslikumale streikide lainele. Alandlikult viimast senti saagides ja iseendale ning teistele korrutades, et saame hakkama, enam edasi minna ei saa. Mis tähendab saame hakkama? Käime kaltsukast riideid ostmas, kerjame omavalitsusest toetusi, loobume autodest, jätame lapsed kolmekümne kilomeetri kaugusele nihkunud koolist koju, keedame kevade saabudes nõgesesuppi? Kui sügavale võib lasta ennast alandada, sel ajal kui proua peaminister priiskab eralendudega ning riigiametnikud naudivad tõusvaid palku ning priskeid jõulupreemiaid?
Tegelikult pole kriisis ju ainult Eesti. Kriisi kõige markantsem näide on USA, kus Kongressi töö on samuti halvatud, kuna Joe Bideni administratsioon nii nagu Kaja Kallas keeldub oma vigu tunnistamast ja vastaspoolega kompromisse otsimast. Kriisis on ka Euroopa Liit, kus aluslepingute rikkumine, liikmesriikidelt suveräänsuse kaaperdamine, massiimmigratsiooni mahitamine ja rohepöörde tulemusena toimuv majanduslik hävitustöö üha enam tõstavad rahvusmeelsete poliitiliste jõudude populaarsust. Neidki püütakse vaigistada vihakõneseadustega ning justiitsterroriga, millest on tasapisi malli võtmas ka meie nn euromeelne establishment.
Meil tehakse ikka seda, mida mujal ees. Laim ja otsitud kohtukaasused, mida nägime kõigepealt Donald Trumpi puhul, on ju praeguseks tavapärased ka meil. Meenutagem kasvõi Porto Francot, Eveli Vavrenjukki, Martti Kuusikut, aga miks mitte ka Kert Kingot. Samal ajal võivad kultuurisõjas õigele poolele kuuluvate poliitiliste jõudude esindajad kindlad olla, et neid kohtukull nokkima ei hakka. Näiteks on kusagil süsteemis kinni kiilunud Varro Vooglaiu hagi Kaja Kallase esitatud valeväidete kohta. Nagu arvata võibki, ei liigu see kohtuasi just ülemäära kiirelt, lihtsalt ei kippu ega kõppu ning seda juba pikka aega.
Millest see kõik räägib? Aga millestki ülimalt masendavast ja ohtlikust. Nii nagu nõukogude võim tähendas eelkõige ideoloogiat ja selle jõustamist mistahes repressiivsete vahenditega, on ka praegune liberaalne demokraatia kujunenud ideoloogiaks, mis ei toetu enam ei riikide põhiseadustele ega universaalsetele inim- ja kodanikuõiguste põhimõtetele, vaid moonutab neid vastavalt oma vajadustele. See ideoloogia käsitleb riiklikke võimustruktuure mitte demokraatiat tagavate võimude lahususe eriharudena, vaid ühtse sunniaparaadina, mille ülesandeks on inimesed kohustuslikus korras panna kummarduma uue progressiivse ideoloogia ees.
Ajalugu on seda kõike korduvalt näinud. Ja ajalugu on alati tõestanud, et mistahes ideoloogiale üles ehitatud süsteem, kui see läheb vastuollu ühiskonna enamuse vajaduste ning terve mõistusega, ei saa püsima jääda. Praegu on äratuskellaks kogu ühiskonnale võitlus, mida EKRE veab riigikogus, et sundida võimuliitu arvestama kahe kolmandikuga rahvast, kes praegust valitsust ei toeta.
Mart Helme
EKRE aseesimees