2019. aastal lõpupoole juhtis toonane siseminister Mart Helme tähelepanu, et NATO on kriisis ja Eesti valitsus ei saa loota sellele, et NATO tagab igas olukorras Eesti territoriaalse terviklikkuse ja iseseisvuse.
Järgnes poliitiline hüsteeria. Mitte ainult toona opositsioonis olev Reformierakond ja sotsid, vaid ka valitsuspartnerid Keskerakond ja Isamaa ahmisid õhku nagu kalad kuival ning süüdistasid Helmet liitlassuhete rikkumises, veeretati juttu “EKRE retoorikast”. Sõna said kõiksugu süvariigi “julgeolekueksperdid”, kes laulsid vana laulu, et Eesti on kaitstud paremini, kui kunagi varem.
Läks mööda kaks ja pool aastat, ja mis me näeme! Eesti peaminister Kaja Kallas kritiseerib maailma ühes mõjukamas lehes The Financial Times ilmunud intervjuus NATO praeguseid plaane Balti riikide kaitsmiseks, hoiatades, et alliansi praeguse Baltikumi kaitseplaani kohaselt võib Eesti riik Venemaa rünnaku korral täielikult hävida.
Ja ei mingit ühiskondlikke valukrampe! Süvariigi “julgeolekueksperdid” ja Reformierakonnalt peost sööv peavoolumeedia neelab Kallase jutu alla stoilise rahuga.
Tekib küsimus, mis on kahe ja poole aasta jooksul muutunud? Kas NATO kaitseplaanid on lagunenud nende viimaste aastate jooksul? Ei. Aga miks siis on Kaja Kallas üle võtnud Mart Helme kuulsa “liitlassuhteid kahjustava retoorika”?
Pigem sellepärast, et Mart Helmel ja EKRE-l on olnud õigus. Reformierakond ja teised Eesti mugavuspoliitikud möönavad NATO kaitseplaanide nõrkust alles siis, kui kellelgi pole enam võimalik pead liiva alla peita.
Ukraina sõda on toonud ilmsiks tõsiasja, et Eesti peab oma kaitsmiseks valmistuma ja NATO meile mingeid garantiisid ei paku. Mart Helme nägi neid arenguid ette juba aastate eest.
Loo moraal? Edaspidi, kui kuulete ajakirjandusest või mõne poliitilise konkurendi suust juttu “EKRE lõhestavast retoorikast”, siis teadke, et see kõik on sihilikult levitatav vale oma poliitilise konkurendi kahjustamiseks.
Küll on aga Eesti rahva jaoks traagiline, et Kaja Kallas, Reformierakond ja teised Eesti mugavuspoliitikud julgevad tõde tunnistada alles viimasel sekundil, siis kui vaenlase kirsa on kohe-kohe üle piiri astumas.
Kui kogu Eesti ühiskond oleks kahe ja poole aasta eest aru saanud, et me ei saa pimesi panna kõik kaardid ainult NATO-le, oleksime selle ajaga saanud tegeleda riigi kaitsvõime suurendamisega. Reformierakond ei ole päriselt ärganud siiani. Reaalset raha kaitsvõime tõtsmiseks antud ei ole, on ainult tühipaljad lubadused.
Lõpetuseks, täna hoiatab EKRE selle eest, et kontrollimatu immigratsioon Ukrainast ja Venemaalt toob meile kaasa probleemid võõrkeelse rahvastiku integreerimisel. Praegu ei ole see jutt peavoolumeedia ja massiimmigratsiooni mahitava Reformierakonna meelest sugugi moes. Aga võime kindlad olla, et kahe ja poole aasta pärast räägivad needsamad Reformierakonna poliitikud, kuidas “integratsioon on läbi kukkunud”, “ja Eesti on muutunud odavtööjõudu importivaks maaks” ja “et peab midagi ette võtma”.
Mõtleval kodanikul on õnneks võimalik valida 2023. aasta kevadel riigi etteotsa laiema silmaringi ja suurema ettenägemisvõimega liidrid.